Põhikirja koostamisel kasutas enamik valdadest ringlevat „tüüppõhikirja". Mina püüdsin minna oma teed. Võtsin ette Eesti Vabariigi aegse 1936. a. põhikirja ja kohendasin seda kaasaegsemaks. Mulle avaldas muljet tolleaegne kirjapilt ja selgus. Tekst ei olnud risustatud kaasaegsest terminoloogiast ega väljenditest. Oli hea ja selge lugemine.

Kuna kasutasin ka tolleaegseid väljendeid, siis lugupeetud komisjonid pidasid neid liiga vanamoodsateks. NB! Paljud tolleaegsed väljendid on tänapäeval taaskasutuses.

Kui saabus kätte tähtaeg, mil pidime oma põhikirja üle andma maakonnavalitsusele, võttis meie valla esimene arvuti JUKU nõuks kokku joosta ja kogu töö kustutada. Õnneks jäid alles osalised failid, mille baasil sai põhikiri ja arengukava õhtul kella neljast öösel kella kolmeni mälu, arvuti ja jumala abiga taastatud. Abiks olid sotsiaalnõunik Sirje ja sekretär Helju. No eks sinna ikka jäi vigu ka sisse, aga mis tehtud, see tehtud.

Valla põhikirja kaitsmisel Ülemnõukogu Presiidiumis, kus viibis ka ekspertkomisjon (esimees Sulev Mäeltsemees), juhtus minuga veel üht-teist.

Nimelt alustasin valla dokumentide kaitsmist ÜN presiidiumi ees. Presiidiumi esimees hr. Rüütel ei olnud veel väliskomandeeringust saabunud ja teda asendas Ülemnõukogu esimees hr. Ülo Nugis. Alustasin ettekannet ja olin oma tekstis küllaltki kinni. Poole ettekande pealt tõstsin pilgu ja üle laua vaata mulle vastu Arnold Rüütel. Kaitsmistuhinas ei olnud ma märganud, et riigi esimene mees oli saabunud saali. Oli ikka pisut häbi küll.

Tollel ajal oleks kindlasti pidanud ettekande katkestama ja esimest meest tervitama.

Aga hea, et niigi läks. Vald sai kaitstud ja vallastaatus omistatud.