Rannu linnuse viimsed päevad, ehk mis läheb maksma arulage ärplemine
Mõnevõrra oli sellest juttu 13. augusti Tartu Postimehes, kuid mõnede faktivigadega. 2007. aastal ei mängitud Barbara lugu mitte selles linnuses, vaid selleks juba 2005. aastal ehitatud ajutises linnuses, mis võeti koost, hoiti alles ja pandi 2007. aastal taas kokku. Ja just selle 2007. aasta Barbara loo lavastamise ajal ärples tollane vallavanem, et paneb püsti püsiva linnuse, teie muudkui mängige. Olin ise selle jutu tunnistajaks. Ja meest sõnast, härga sarvist – lubadus tuli ellu viia, kuigi algusest peale oli selge, et seda ei tohi teha. Hoiatusi tuli korduvalt, aga miski ei aidanud.
Vestluses praeguse vallavanemaga selgub, et mingil hetkel tekkis õrn lootus asja seadustamiseks, aga tollane vallavanem oskas oma üleoleva käitumisega kontrollijate suhtes selle lootuse käigult nullida. Ja 2008. a. kevadel sai linnus valmis. Linnuse lähedale aga rajati kividest peoplats.
Milles siis näevad pädevad asutused viga? On ju seadustatud uhkete villade ehitus keelualadel, ons see väike rajatis siis hullem? Vast ehk põhiprobleem on selles, et linnus asub puurkaevu kaitsetsoonis, kus ei tohi toimuda mingit tegevust, linnuse igapäevased külastajad aga kindlasti väga hügieeniliselt ei käitu. Lisaks sellele asub ta looduskaitsealuses pargis, kuhu tohib ehitada vaid eriloal, aga seda luba ei olnud. Kiviplats omakorda asub iidse kaitsealuse künnapuu kaitsetsoonis. Muinsuskaitse koos keskkonnakaitsega leiavad, et need rajatised, olgu kasvõi dekoratsioonina, sinna ei sobi. See seisukoht on muidugi üsna vaieldav. Kui vana kaitsealune Rannu hobusetallkultuurimaja maha lagunes, ei iitsatanud ükski organ. Kui looduskaitsealune park iga tormituulega aina hõreneb, ei iitsata keegi.
Nii või teisiti, käsk on käsk ja ta on vanem kui meie – nii linnus kui kiviplats peavad kaduma! Minu hinnangul on kogu loos tegemist kahe järjestikuse rumalusega – et need rajatised loata ehitati ja et nad nüüd tuleb maha lõhkuda. Kompromissi võinuks hea tahtmise juures siiski leida, aga seda head tahtmist jäi puudu. Nüüd on võetud pakkumised rajatiste likvideerimiseks ja summad on soliidsed, 40 kuni 50 tuhat krooni. Kuuldes seda summat, kerkis küsimus, kui palju kulutati ehitamiseks? Ja see summa on aukartustäratav. Linnuse ehitus läks maksma 250 tuhat krooni, platsi ehitus 100 tuhande ringis. Seega lõpparve kipub 400 tuhande krooni kanti. Kalliksläinud ärplemine! Ehituse finantseerimiseks kasutati valla reservfondi, et poleks vaja volikogu luba. Eks iga lugeja võib vaikselt rehkendada, mida mõistlikku selle raha eest saanuks ära teha. Praegune vallavanem tunnistab ausalt süümepiinu, et ei suutnud seda lollust pidurdada ja ära hoida. Vallavalitsus otsib pakkumisi, kes võtaks linnuse koost taastamise võimalusega, saades detailid omale kuskil mujal kasutamiseks. See alandaks hinda. Sama käib kiviplatsi kohta.
