Räpina 50 aastat tagasi

Kõigi maade proletaarlased ühinege! Sotsialistlik Räpina EKP Räpina Rajoonikomitee ja Räpina Rajooni TSN häälekandja 1960. aasta juuli, X aastakäik Toimetaja N. Grinina

Noorte kalurite III kokkutulekult

[2. ja 3. juulil 1960 Mehikoormas]

/…/ Järgnevalt võtsid sõna kalurid ise. Kõiki sõnavõtte läbis lubadus – täita käesoleva aasta kalapüügiplaan ennetähtaegselt,

s.o. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks. „Peipsi“ kalurikolhoosi esimees sm. E. Kalda aga rääkis kalurite otsusest anda riigile aasta lõpuks üle plaani 200 ts kala. Piirissaare „Sädeme“ kalurikolhoosi esimees sm. Kobõlkin pani noortele kaluritele südamele, et nad ilmutaksid kaluriameti vastu rohkem armastust. Tihti on aga nii, et noored sõidavad otsima kergemat tööd, siis aga tulevad uuesti tagasi.

Lenini-nimelise kalurikolhoosi noor kalur Voldemar Narusing tänas kõnetoolist vanu kogenud lülivanemaid Stepan, Ivan ja Aleksandr Rõýovi. „Meie, noored kalurid, oleme nendelt kaluritelt saanud palju kogemusi, omandanud nendelt visadust ja armastust kaluriameti vastu.“ Voldemar Narusing räägib tublidest noortest Valentin Poomist, Viktor Kolpakovist, Arkadi Kolpakovist, Nikolai Rõýovist ja Georgi Rõýovi noortelülist. Ka noorte kalurite otsus on ühine vanadega: täita ja ületada püügiplaanid.

Vahepeal oli vihm lakanud ja nüüd kogunes rahvas randumissillale. Peagi anti start kümnehobujõulistele mootorpaatidele. Kiiremini jõudis võistlusdistantsi katta Laane kalurikolhoosi mootorpaat motorist Aleksander Afanasjevi juhtimisel. Neljateistkümnehobujõulistest mootorpaatidest läbis esimesena finišjoone „Sädeme“ kalurikolhoosi mootorpaat, mida juhtis motorist Elmar Haljak. Võisteldi ka võrgukudumises, kus osutus nobedamaks Laane kolhoosi võistleja leida Kivirand. Võrgu parandamises aga tuli esimeseks „Sädeme“ kolhoosi kalur Gustav Truuts. /…/

Tõsisemalt valvesse töötajate tervise kaitseks

29. juunil [1960] toimus Räpina Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu kaheksas istungjärk, aruandega tervishoiuasutuste tööst esines rajoonihaigla peaarst sm. Reino.

/…/ Räpina rajoonihaigla on viiekümnekohaline, mis kaugeltki ei rahulda elanikkonna vajadusi. Haigla on alatihti üle koormatud. 1955. aasta detsembrikuust hakati rajoonihaiglas tegema operatsioone. Kirurgiaosakond on varustatud täielikult vajaliku aparatuuri ja instrumentide komplektiga, see võimaldab teha ka komplitseeritud operatsioone nagu maoresektsioon ja sapipõie eemaldamine. Komplitseeritud operatsioonid viiakse läbi Tartu Vabariikliku Haigla konsultantide abiga. Sellega on rajooni elanikkonnal loodud järjekordne võimalus saada spetsialiseeritud abi kohapeal. Pidevalt on kasvanud röntgenikabineti töö maht. Röntgenikabinetis tehakse ka röntgeniülesvõtteid, sealhulgas ka lõualuupiirkonna ülesvõtteid. Ka haiglal on olemas aparaat röntgeniülesvõtete tegemiseks, kuid ruumide puudumise tõttu ei saa seda tööle rakendada.

Rajoonihaigla on organisatsioonilis-metoodiline keskus, mis suunab jaoskonnahaiglate ja velskerpunktide tööd. Iga rajoonihaigla arst teeb kord kuus ühe plaanilise väljasõidu jaoskonnahaiglasse või velskerpunkti, kus ta annab konsultatsioone haigetele ja kontrollib vastava asutuse tööd. Meditsiinialal töötajate kvalifikatsiooni tõstmise eesmärgil toimuvad rajooni meditsiinitöötajate konverentsid, millel esinevad rajoonihaigla arstid ja erialade spetsialistid Tartu Vabariiklikust Haiglast.

Sanitaarharidustöö eest vastutab sm Kotkas. Kuigi elanikkonnale on peetud loenguid ja vestlusi, on see töö veel puudulik.

Õigesti organiseeritud sanitaarhariduslik ja profülaktiline töö on aga meie meditsiini alus tulevikus, tõstab elanikkonna teadlikkust, muudab kergemaks arstide töö ja hoiab ära kaugelearenenud ja rasked haigusjuhud. Neist põhimõtetest lähtudes on rajoonihaiglas organiseeritud profülaktiline läbivaatus. Rajoonihaigla kõige raskemaks küsimuseks on ruumide kitsus, samuti puudub ajakohane pesuköök. /…/

Süstaga Võhandul

/…/ Vihmasagar, mis pisut matkarõivaid niisutab, ei häiri, sest pole püksiviike, mis kardaksid niiskust; pole millegi ega kellegi üle vihastada, sest üksikuis paikades elavad maainimesed ja loodus on sõbralikud ja mõnus on nendega hubast juttu puhuda – inimestega sõnades ning loodusega mõtetes. Hämarduv jõgi vuliseb tasahilju, kalad sulpsatavad ettevaatamatult veepinnale lähenenud putukaid püüdma. Kahetsesin, et mu ornitoloogilised teadmised on nõrkadel alustel, sest linnulaulu oli nii mitmekesist, et vähe oli neid laulikuid, kelle nime ja kuju teadsin.

Pääsnalt edasi on jõgi juba sügavam, sillakese lähedal allpool tammi õngitses Juku viidikaid ja kurtis, et „täämbä ei tahava võtta“, kuid küllap järgmine päev on õnnelikum. Kalamehel on aega, tal pole tarvis tormata ning jätkub silma mitte ainult õngekorgi, vaid ka ümbruse ilu jaoks. Ja on palju huvitavat jõe kaldal vaikselt istudes – kord laskub väike kollane linnuke tibatillukese suletutina su ridvale, kord kargab kiirgavasilmaline oravake su käe ulatusse põõsast, et kahele käpale tõustes veidrat olendit – inimest silmitseda.

Puusta mõisa all, kus jõgi on juba mõnusalt lai, lõime kõrge kuiva männimetsaga kaetud kaldal kolmandaks ööks telgi üles otse kuivale samblapõhjale ning keetsime õhtuks kaladest nii maitsvauhhaa, et kuidagi ei läbenud supi jahtumist oodata. Öö oli mõnusalt soe. Hommikuks oli ühe „krunda“ otsa priske ahvenapõrakas hakanud, kindlustades järgneva eine. Ruusalt allavoolu on jõgi väga käänuline ning kaldalt allalangenud puud jätavad täieliku ürgmetsa jõe mulje, tänane matk Leevakuni laial paisjärvel oli aga üsna lihtne ette võtta.

Leevakul teeme väikese peatuse ning kooli direktor sm. Kinsigo tutvustas meile oma hästi korrastatud kooli katse- ja iluaeda, mille uhkuseks on nägus kiviktaimla. Ei jõudnud küllaldaselt imetleda selle värviderohkust.

Punniküla ja Jaanikeste küla all leidub erakordselt ilusaid liivakivikaldaid suure koopaga, kuhu võib vabalt paadiga sisse sõita.Ülalt kaldaservalt ripuvad pooleldi alla kõverate tüvedega puud, ning annab imetleda nende visadust, et seal veel kinnituspinda oma juurtele leida. Tegime paar peatust, et seda kõike mitte nii kiirelt silmade eest mööda lasta. Otse meie ees vuristas põldpüü kaugemale rinnuni ulatuva rohu sisse, kiilid vibreerisid veepeegli kohal ettevaatamatuid sääski püüdes ning ritsikad saagisid järelejätmatult kuumas päikesepaistes. Selle päeva loojang viis meid koju. Selleks korraks oli lõppenud muljeterohke retk ja meid võttis vastu kodutare. Sellised päevad aga ei unune ja neid annab kaua meenutada.