Usaldusest rääkides jõuab Jaan oma jutuga tagasi kooliaega, mil ta noormehena Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis õppis: „Siis valiti mind grupivanemaks. Tänaseni on mul koolikaaslastega hea kontakt säilinud. Usaldus on alati olnud vastastikune, mitmepoolne.“

Pärast kooli lõpetamist õnnestus Jaanil tänu headele õppetulemustele valida armeeteenistus Eestis, ehitusväeosas Tallinnas. „Olin teenistuses seersant, tol ajal oli armees probleemiks dedovštšina („vanad“ tegijad alandasid noori), kuid suutsin sealgi õigluse eest seista ja vajadusel võidelda,“ meenutab Jaan ning tema jutust selgub, et õnneks oli see õiglustunne nakkav.

Rallimaailm õpetas visadust

Neljakümne ühe aasta eest alustas noor Jaan Metssalu oma töömeheteed veoautojuhina toonases Rapla Autobaasis, suurettevõttes, milles oli üle 500 töölise. Huvi, kirg, võimalused ja sõbrad tõid Jaani ellu rallisõidu. „1974.aastal tõime endale ühe vana piimapüti raami ja hakkasime sellest rallikat ehitama. Meie ettevõttes oli juba enne kaks ralliekipaaži, meie Ermo Kuuselaga olime siis kolmas paar,“ pajatab Jaan õhinaga kunagisest hobist. „Hiljem sõitsin Viktor Ivanoviga. Meil Vikiga olid head tulemused, võitsime korduvalt Eesti Meistri tiitli nii veoautodel kui ka hiljem Volgaga sõites.“ Tol ajal oli Jaan kaardilugejaks, kuid varsti tundis ta, et soovib ka ise rallidel roolimeheks hakata ja peagi sõitis juba ise nii veoka kui Volgaga. Jaan mõtiskleb, et tema rallisõiduperioodist kumab muuhulgas läbi usalduse ja tasakaalustamise piiri tajumine. „Paarimehe usaldamine selles maailmas on väga oluline. Rallisõit on olnud mulle suur kogemus. Just see õpetas, et iialgi ei tohi kergekäeliselt alla anda ja loobuda.

Olukord võib tunduda kuitahes lootusetu, kuid alla anda ei tohi,“ ütleb Jaan Metssalu kogenult. „Kord sõitsime pikalt ühel etapil katkise õõtshoovaga, kiirust me arendada ei saanud ,kuid rajalt ära ka ei tulnud. Lõppkokkuvõttes oli tookord rohkelt katkestajaid ja ebaõnnestujaid ning tänu lõpuni vastu pidamisele saime tol korral Balti liiduvabariikide karikasarjas lausa viienda tulemuse. Rallimaailmas hakkamasaamine on mulle ohtralt tehnilisi teadmisi, loovate lahenduste leidmist ja nuputamisoskust õpetanud. Kõike võis juhtuda, kuid tuli vastutada ja tegutseda, ka kriitilistes olukordades.“

11 aastat tegutses Jaan aktiivse rallisõitjana ning täpselt sama palju kordi käis ta autoga üle katuse. „Ralli oli minu esimene armastus. Kaksteist nädalalõppu aastas olid võistlused ning lisaks treeningud .Aga kui Ulviga tutvusime, siis ajad muutusid ja soovisin ka eluviisi muuta. Paar aastat sõitsin veel pere kõrvalt, kuid peagi tajusin, et tahan pühenduda rohkem perele.“

Isa-rolliks küps

Pereelu ei alustanud kahekümne kaheksa aastane Jaan Metssalu sugugi tühja koha pealt. „Kui sõjaväest tulin, andis vanaema mulle 1000 rubla ja ütles: „Poiss, hakka maja ehitama!“ Nii ma tegingi ja kui naise võtsin, oli järg siseviimistluse juures,“ sõnab ta. Jaani kuulates kerkib silme ette pilt noorest arukast vastutustundlikust mehest, kes pereloomiseks küps. Seda kinnitavad abikaasa Ulvi klassijuhataja Aino Taube sõnad noorte pulmas: „Hea on vaadata, kui naine abiellub mehega!“

Jaani ja Ulvi peres sirgusid kolm last: Jüri, Marju ja Maili. „Eks laste puhul on nii, et kõige loomulikum on neil lasta tegeleda sellega, mis neid huvitab ja seda toetada. Jüril oli juba lapsena ajaloohuvi. Kui perega suviti mööda Eestit rändasime, siis tegeles Ulvi ikka laste silmaringi avardamisega.K õik kivid, puud ja mõisad said üle vaadatud. Eks see süvendas huvi veelgi. Jüri tegemised on nüüd Tartus Kirjandusmuuseumis ja õppejõuna Viljandis.

Marjul oli muusikahuvi samuti juba varakult ja praegu kasvavad tema käe all noored Tabasalu muusikakooli lauluõpilased.

Maili tegeles mitmete aladega ja pärast gümnaasiumi läks Viljandi Kultuuriakadeemiasse õppima. Praegu tegeleb ta pärimusmuusikaga ja juhib rändteatrit Vaba Vanker .„Esimese nende oma hobuvankri ehitasin neile meie suguvõsa vanast piimavankrist ümber,“ ütleb Jaan, kes vaatab praegu rõõmuga laste tegevustele ja on vajadusel alati valmis neile tuge andma.

Lapsevanemaks olemineviis Jaani ka kooli .Kui Jüri läks teise klassi, siis avati siin uus kool, praegune Rapla Vesiroosi gümnaasium. „Olin kooli tegemistesse kaasatud, mind valiti ka lastevanemate komitee esimeheks ja nii kõik edasi läks,“ meenutab Jaan. Samasse kooli läksid ka Marju ja Maili. Aja jooksul direktorid tulid ja läksid, juhtkond ja õpetajad olid valmis muutusteks ja arenguks, lastevanemate komiteest sai ajapikku hoolekogu ja Jaan Metssalu jäi. Püsis. See oli usaldus. Mitmepoolne usaldus. „Minul hoolekogu esimehena oli ka ametnikele vaba voli öelda, mida kool arvab ja soovib. Sain kooli eest seista. Oli aegu, kus maakondlikul tasandil ei väärtustatud, et kool teeb head tööd. Inimestele visati kaikaid kodaratesse ja minul tuli neid inimesi mõnikord kaitsta,“ vaatab mees muutusterohketele aegadele tagasi. „Ja see kaitsmine õnnestus!“ 21aastat vedas Jaan Metssalu RVG hoolekogu. Kuit a oma lapsed koolist välja kasvasid ja otsene side kooliga kadus, taandas ta end esimehe kohalt, kuigi tehti ettepanek veel jätkamiseks.

Lapsepõlv Raplas

Põlise raplalasena on Jaanil mälestused peatänavate munakivisillutisest ja lehmade viimisest üle Viljandi maantee. „Praegune Rapla on sile ja linlik. Minu lapsepõlves oli pea igas majas lehm ning meie, lapsed, toimetasime sageli nendega. Näiteks viisime loomi alevi karjamaale, mis asus üle jõe. Meil oli ka hobune. Füüsilist tööd sai palju teha, heinamaad tuli sõbralikult jagada. Eks lapse ja noorena nähtu ja kogetu saadab meid terve elu, isegi kui elu on olnud täis arenguid ja muutusi,“ arutleb Jaan. Enda lapsepõlvest saadud väärtused on mees edasi kandnud Jürile, Marjule ja Mailile: „Laste kasvatamine on olnud kui kultuuris ja traditsioonis elamine. Sellist täielikku vabakasvatust, kus laps teeb valimatult kõike, mida tahab, ei pea ma õigeks. Piirid on olulised, esmalt juba turvalisuse pärast. Piirid on lapse ja vanema omavaheline kokkulepe ja see on saavutatav. Ka omavahel tülitsedes olid lapsed meie jaoks võrdses seisus ,me ei läinud kellelegi õigust andma, lapsed pidid õppima üksteist arvestama ja olukordi õiglaselt lahendama. Õigus ja vastutus on olulised, et oleks kooskõla.“

Tänaseks on Jaani lapsed pesast välja lennanud ja elavad oma elu, kuid side vanemate ja Raplaga on kõigil. Jaani argipäeva sisuks on Rapla bussipargi vedamine. „Praegune Rapla bussipark on eraettevõte. Erastamisjärgselt loodud Rapla Veod ei pidanud suurtele muutustele vastu ja läks pankrotti. Vahepealne WesMet Rapla jagati omanike vahel ning minule jäi bussipark. Tänaseks oleme kümme aastat maakonnaliine teenindanud, kuid meie leping saab poole aasta pärast läbi,“ laseb juhataja piiluda oma tööelu argipoolele.

„Ettevõtjana on minu olek hetkel ebakindel, kuid mitmed variandid on õhus. Kohalikku ettevõtjat riigiseadused ei toeta, ei aita ega kaitse. Meie toimiv süsteem võib praeguse seisuga jääda väljundita ja see tundub justkui raiskamisena.“

Ometi ei paista äsja pensioniikka jõudnud kogenud mehest ülearu murelikkust, tal on teadmine ,et vajadusel tuleb tegutseda ja uute lahendusteni jõuda. „Minnes vastu muutustele usaldan elu ja inimesi ning tean, et lõppkokkuvõttes kõik läheb hästi,“ ütleb Jaan Metssalu usalduslikult.