Rapla saab loota maailmatasemel tantsijatele
Põhilise treeneritöö on üle võtnud neljakordsed Eesti meistrid Alari ja Andres Liiv ning abitreeneriteks on nende tantsupartnerid Baile Orb ja Kristin Vaha, neli noort, kes ise lisaks treeneritööle maailmatasemel võistlustantsus jätkavad.
Tänaseks on Raplas teinegi võistlustantsuga tegelev klubi. „Kahetuhandate aastate esimesel poolel siin Tantsukool Revalia filiaalina alustanud rühmast sai ühel hetkel Leevi ja lõpuks iseseisvalt tegutsev Flex. Kuid sisuliselt on kõik, kes praegusel hetkel Raplas arvestataval tasemel võistlustantsuga tegelevad, Mustangist välja kasvanud. Flexi treenerid on meie endi lapsepõlvesõbrad ja kunagised t reeningkaaslased,“ räägib Alari ja lisab, et Flexi olemasolu on positiivne. „Pigem tekitab see väikest konkurentsi ja on hea. Võib-olla lastele, kes tantsivad, on valik probleemiks, kuid meile mitte,“ rõhutab ta heanaaberlikke suhteid.
Tantsuhuvilisi on Raplas ja kaugemalgi
Tantsuhuvilisi jagub Raplas ja mujalgi, sest mõlemal klubil on ohtralt treeningrühmi. „Meil on Raplas kõik vanuserühmad kaetud: on algajate, edasijõudnute ja täiskasvanute treeninggrupp ning lasteaialastel on oma tantsutrenn,“ selgitab Andres ja lisab, et ka kõige väiksematel, lasteaialastel, on oma väljund – nad kuuluvad mudilaste vanuseklassi ja saavad võistlemas käia. Treeneritööd tehakse lisaks Raplale Kehtnas, Järvakandis, Märjamaal, Pärnus, Haapsalus ja Tallinna külje all Lool. Kuigi kõikidest trenniskäijatest ei sirgu tipptasemel tantsijaid, on treenerite põhisooviks ja eesmärgiks ikka järelkasvu leidmine.
„On hea, kui mõned paarid jäävad tantsu juurde. Enamasti kujuneb nii, et pooled paarid kukuvad esimese aastaga ära. Põhjuseid on igasuguseid,“ ütleb Andres ning Baile lisab juurde, et kuigi esimestel aastatel ei ole võistlustants kulukam kui mistahes huviring, loobutakse trennist ka rahalistel põhjustel.
Rapla vallas on Alari sõnul spordiklubidel ka nö oma pearahasüsteem, mille tingimusi on suuremate laste puhul lihtsam täita ja mis teeb nii mõnegi asja lihtsamaks. „Õnneks on vald oma nõudeid toetuse saamiseks muutnud lapsesõbralikumaks. Poleks ju reaalne, et lasteaialaps teeb trenni poolteist tundi järjest ja veel kolm korda nädalas,“ lisab Andres.
Õpetamine harib
Nii Alari ja Baile kui Andres ja Kristin on Itaalia tantsukooli Team Diablo liikmed ning nende treeneriteks on hetkel valitsevad maailmameistrid Benedetto Ferruggia ja Claudia Köhler. „Meie Itaalia klubi peab õpetamist oluliseks ja väärtustab tasakaalu. Kui treeneritööd alustada alles siis, kui ükskord ise tipptasemel võistlustantsu lõpetad, siis on lastele keeruline läheneda. Meie alustasime õpetamist 2006. aastal ja klubi võtsime üle kaks aastat hiljem,“ räägib Andres.
„Õpetamine harib ja õpetab meid endid. Kui lapsel on mingi probleem, siis peame oskama selle läbi mõelda ja talle arusaadavaks sõnastada,“ peab ka Alari õpetamist oluliseks. „Tegime endale treenerilitsentsid, ajasime paberid korda ning kuna Raplas on lapsi vähe, käimegi trenne tegemas mitmel pool.“
Kuna lasterühmade treeningajad on kindlalt paigas, peavad noored oma aega väga hoolega planeerima. „Oleme teinud graafiku, kes kuhu läheb. Kui me ise välismaal oleme, siis viivad vanemad, ema Aime ja isa Aarne trenni läbi,“ täiendab Andres ning täpsustuseks ütleb Kristin, et kui tantsupaar on jõudnud nii kaugele, et peab võtma eratrenne, siis tegelevad temaga mitu treenerit.
„Eesti tasemel tippu jõudmiseks piisab ühest treenerist. Kui on hea treener,“ on Alari kindel. Selles on aga noored kõik ühel meelel, et olgu treener kuitahes hea – midagi ei tule ilma tööta. Pidev juurdeõppimine ja harjutamine on vajalik, õige liigutus peab jõudma lihasmällu. Võistlustel enam mõtlemiseks kohta ei ole.
„Väga varajane edu ei ole alati hea, sest siis on oht jääda loorberitele puhkama. Lisaks on oluline psühholoogiline ettevalmistus, sest võita saab ainult üks,“ ütleb Alari ja vend Andres lisab, et väikeste laste vanematel on selles osas suurem pinge, kuid võistlusteks tuleb seada eesmärk, mis jääb reaalsuse piiridesse.
Võistluste aura on oluline
Võistlusprotokollides on Alari-Baile ning Andres- Kristin reeglina kõrvuti kohtadel ja seda nii Eestis kui maailmatasemel tantsides. Detsembri teisel nädalavahetusel Raplas Sadolin Spordihoones toimuval Eesti karikavõistluste viimasel etapil on Alari ja Baile täiskasvanute klassis viie võistluse tulemusena endale võidukarika juba kindlustanud. „Andres ja Kristin peavad veel rabelema (loe: tantsima), sest vigastuse tõttu on neil mõni etapp vahele jäänud,“ naerab Alari.
Omal ajal olid tantsuvõistlused Raplas väga populaarsed, kuid selleks vajalikud tingimused ei jõudnud ajaga kaasas käia. Nüüd on tänu spordimajale taas võimalus võistlusi pidada ja tants hakkab Raplasse tagasi tulema. Kuigi võistlustel oleneb palju põrandast ning kingade valikust, tunnistavad mõlemad paarid, et Sadolini põrand on neil nädal enne võistlust veel proovimata.
Andres ja Kristin, kes Raplas võistlema hakkavad, loodavad siia ka head publikut, nad hindavad väga võistluste positiivset atmosfääri. „Kui näiteks 6000ses saalis on 2000 inimest, siis võib juhtuda, et polegi kellelegi kummardada. Kui aga 2000ne saal on rahvast täis, siis on hoopis hubasem,“ ütlevad nad justkui ühest suust.
„Eesti publik ei ole üldjuhul väga hea. Meil ei elata kaasa, kui tegu pole oma klubikaaslasega. Eestlased on justkui kadedad. Välismaal elatakse kõikidele paaridele kaasa,“ on Baile tähele pannud.
Mitmendat põlve tantsijad
Kui Alari, Andres ja Baile võivad end pidada teist põlve tantsijateks, siis Kristin mitte. Seeeest on temal meistritiitleid võistlustantsuplatsilt pea kolm korda rohkem. „Enne tantsu juurde jõudmist tegelesin jäätantsuga, tantsisin veel treeneri pojaga ja mul läks väga hästi. Mu oma treener soovitas mul tantsu juurde õppida. Mulle hakkas tants ühel hetkel rohkem meeldima ning otsustasin selle kasuks,“ meenutab Kristin ja lisab, et samas jäi tema jäätantsu partner üksi.
Loobumisi ja valikuid on tulnud teha kõikidel. Baile ütleb, et temagi on mingil hetkel pidanud loobuma seltskondlikust elust ja sõpradest. „Mingis vanuses tundub see väga oluline, et on sõbrad. Kuid praegu ma oma valikuid ei kahetse,“ lisab ta.
Pealinna tüdrukuna oskab Kristin välja tuua hulga Rapla eeliseid: „Tallinna koolis ei tuntud mu tegemiste vastu huvi. Praegu käin RÜGis ja siin tunnen, et minust hoolitakse. Käin palju ära võistlustel ja pean oma asju sageli hiljem vastama, kuid kool arvestab sellega ja annab mulle võimaluse.“
Baile, kes lõpetas kevadel Vesiroosikooli, tundis sealgi head suhtumist: „Kevadballil esinesin koolis hea meelega, tahtsin näidata, et ma pole niisama pool kooliaega väljamaal kolanud ega lulli löönud!“
„Raplas on võistlustantsul hea, sest oleme nö sportlaste hingekirjas. Oleme siit leidnud ka sponsoreid, nii firmasid kui eraisiku, tänu kellele saame soodsamalt võistluspaikadesse lennata,“ ütleb Alari ja loodab, et Rapla rahvas Sadolinis peetavatel võistlustel kõikidele paaridele kaasa elab.
