Rasmuse lood: Vahvaid juhtumisi lasteaiapeol
Esimene lugu: Rasmus läks lasteaeda
Rasmus läks lasteaeda esimesel oktoobril viis aastat tagasi. Esimesel päeval soovitasid kasvatajad laps lõunast koju viia, et harjuks lasteaiaga paremini. Ema oli ka nõus, sest oli beebiootel kodune. Aga siis.. otsustas beebi, et tema tahab nüüd ka ilmale tulla ja ema sõitis poolest päevast Tallinna . Seega oli vanaema kohustus laps lasteaiast koju tuua, kuna ka isa oli uudishimulik ja kihutas koos emaga haiglasse. Vanaema aga ei saanud lõunaks lasteaeda minna ja nii venis Rasmuse esimene lasteaiapäev päris pikaks. Aga polnud hullu. Poiss oli rõõmsameelne ja seltsiv. Oma pruunide rosinasilmadega suutis ta juba esimeseks õhtuks kasvatajad ära võluda ning oli nagu kuninga kass kõiki võlusid ja mõnusid nautimas, kui vanaema viimaks lasteaeda jõudis. Teisel lasteaiapäeval pidi Rasmus samuti olema pika päeva lasteaias ja ka kolmanda.. Ning siis tuligi juba esimene pidu! Õpetajatepäev!! Kes need õpetajad veel on ja miks neil mingi päev on, arutles Rasmus kodus ja eks vanaema siis selgitas. Ja oligi neljas lasteaiapäev-peopäev.
Pidu - see on tants ja trall ja mõnus jooksmine ja limonaadijoomine, teadis Rasmus. Pidu algas. Külalised olid juba saalis, lapsed pidulikult riides ja härdas vaikuses saali minemas. Kasvataja manitses, et olge korralikud ja viisakad, loeme luuletusi ja laulame paar laulu. Kolme päevaga polnud Rasmusel küll veel luuletus peas, kuid mõnus oli ikkagi vaadata, mis teised teevad ja peo algust oodata. Niheles ja niheles, kuid kus on siis pidu? Millal see ometi algab? Luuletused loetud, laulukesed lauldud, mõni kuri tädi midagi rääkinud. Kus on pidu? Juhataja Krista hakkab ka veel ette minema ja pidu pole ikka veel? Rasmus imestab ja vaatab ja ootab ning enam ei kannata seda jama välja. Hüüab üle saali enne, kui Krista jõuab suu lahti teha: „TÕMBAME PEO KÄIMA!!".
Teine lugu: Rasmus lõpetab lasteaeda
Viimane pidu lasteaias. Jälle on toolid ritta sätitud ja laulud-luuletused esitamisküpsed. Rasmus on saali tulles esimene, kõige vanem ja soliidsem. Valge pluus ja punane lips, must vest ja püksid. Tähtsalt vaatab ta külaliste poole ja noogutab oma vanaemadele - neid on tal saalis seekord lausa kolm. Kõik etteasted on perfektsed, segamini ei lähe midagi.
Antakse lõputunnistus ja lilled ning joonistused. Kasvatajatel on pisarad silmanurgas ja kallistused kõik kaasas, et neid lahkelt jagada. Lõpetajad kõik tõsised ja hästi kasvatatud. Õnneks on jutud lühikesed ja saab õue minna. Tahetakse veel lõpetajate poolt tehtud kingitus paika panna (milleks on pink , kuhu igaüks põletas oma eesnime) ja ühispildistamine teha. Ja joosta on ju ka veel natuke vaja ja muidugi ronida. Pink on paigaldatud ja pildistamiseks otsitakse kohta, kus oleksid kaunid põõsad ja kevadõied säramas. Kõik on rivis. "Aga kus on Rasmus?" otsib keegi. Rasmus hüüab: „Olen siin!". Hääl kostab hoopis peade kohalt ja ajab segadusse nii kasvatajad kui vanaemad. Rasmus on roninud mängumaja katusele!
Vanaemad kukuvad hädaldama: tule kohe alla, seal on ju nii libe ja ohtlik, su valge pluus pole mustal katusel mängimiseks, tule kohe alla pildistama, teised ootavad juba
Tõeline segadus ja kaagutamine. Aga Rasmus on ju kukeaastal sündinud ja talle see meeldib. Stoilise rahuga teatab ta: „Siit on ju nii ilus kogu lasteaeda veelkord näha. PÜHIN MA JU NÜÜD LASTEAIATOLMU JALGADELT!"
Ilusat Õpetajate päeva ja imestusterohkeid järgmisi päevi!
Rasmuse vanaema Halje
