Rassijad üllatasid jälle - „Pisuhänd" oli ehe, humoorikas ja nauditav

Näitering on igal aastal rahva ette toonud vähemalt ühe etenduse ja vahel ka kaks. Mitmel põhjusel on „Pisuhänd" kaua oma õiget "ilmutamise" aega oodanud, aga oktoobri esimesel laupäeval oli ta meie ees. Ehe, humoorikas ja mis kõige tähtsam - nauditav.

Kindlasti annab iga esitus näitlejatele julgust juurde, mis muudab etenduse küpsemaks. Ja mida me selles hallis sügises soovime, ikka pisut nalja ja mõnusat meeleolu. Sellega panid näitlejad täiesti kümnesse.

Saali sisenedes rabas mind esimesena lavakujundus. Veidi tänapäeva sobis hästi tollasesse ajastusse ja valmis see lavastaja Olev Rassi kujutluspildi ja Natalja Remmeri juhendamisel kunstiringi liikmete ühistööna.

Vaatamata sellele, et „Pisuhända" oleme näinud mitmete kutseliste teatrite poolt etendatuna ja eredalt on meeles ka telelavastus, ei otsinud mina prototüüpe, vaid nautisin etendust just nende osatäitjatega, keda olin vaatama tulnud. Selles lavastuses mängisid kõik peaosatäitja rolli. Kõik haarasid oma mänguga sedavõrd, et unustasin end Sanderi ja Piibelehe segaduste meelevalda.

Auahne peretütar Matilda (Ingrid Suur), tema noorem õde, ujedake Laura (Luule Tiirmaa), veidi juhmi olemisega luuletaja Tiit Piibeleht (Tarmo Suur), enesekindel ärimees Vestman (Hubert Mathiesen), segaduse tekitaja Sander (Peter Paul Wüthrich), teenija (Maaja Vaaks) - igaüks lõi oma karakteri, püüdmata kramplikult kedagi jäljendada.

See muutiski etenduse ehedaks ja tõeliseks. Naerupahvakud saalist etenduse ajal ja aplaus lõpus, andis minu arvamusele ka kinnituse Ja kuigi karakterit ei loo kostüüm, vaid näitleja ise, ei saa siiski kõrvale jätta selle osakaalu. Meie näitlejate riietuse eest kandis hoolt Maaja Vaaks ja see õnnestus hästi.

Aitäh, Rassijad - tublid olete! Ikka julgelt edasi!