Fotograaf oli meile siis heaks giidiks," sõnab Sirje Virgepuu, kes on jalgrattamatkadest osa võtnud juba seitse aastat. „Olen sõitnud pea kogu aeg. Mõnikord, pikemate etappide puhul, on päeva lõpuks tõsiselt hea tunne, kui näen, et olen suutnud etapi läbida.

Jalgrattamatkad selle seltskonnaga on minu jaoks ikkagi pigem nauding, mitte võistlus. See on üks suur avastamine. Raplamaal on väga huvitavaid paiku!"

Uue avastamine

Hetti Kask, kes on keskkonnateenistuses töötades ametist tulenevalt seltsingu juures tegev olnud, ütleb, et see kõik on protsessipõhine ettevõtmine: „Alguses on mõte, sellest saab joon kaardil, siis see joon täiustub, matkarada saab eelnevalt läbi sõidetud ja lõpuks annab matkaseltskond sellele veel oma osa vastavalt oma maailmapildile. See on väga rikastav!" Valdo Jänes liiklusohutusalase spetsialistina on olnud matkasarja juures algusest peale tegev.

 „Mäletan, et möödunud sajandi lõpus Soomes koolitustel käies ja sealseid rattaüritusi nähes tekkis minulgi soov, et meil võiks midagi sarnast olla. Et paneks rahva rattale ja näitaks neile midagi. Toonane Rapla valla kultuurinõunik Valter Uusberg pani ka õla alla ning tegime siis koos Raplamaa Spordiliiduga ja Livis Spordiga Rapla Rattarallit. See oli igati tore ja tänuväärne, kuid läks lõpuks liialt spordiks kätte. Seejärel sai hakatud koostööd tegema Tiiu Susiga Rapla Maavalitsusest.

Tema teab nii valda kui maakonda ja tänu tema panustamisele sai asi uued mõõtmed. Kui esimene kord osales rattamatkal 25 inimest ning järgmisel korral peaaegu poole rohkem ja meilt küsiti: millal järgmine sõit tuleb, siis see lõi tulukese põlema. Ohoo, sellele on nõudlus! Ja nii ta kasvas," meenutab Valdo ühiseid tegemisi. Ka Hetti sõnul oli väga innustavaks motivaatoriks inimeste osalussoov ja rahulolu.

Igal hooajal sõidetakse neli etappi, mis siis kenasti suvekuudele ära jagatakse. Esimene ja viimane etapp on traditsiooniliselt Raplamaal sõitmiseks, kuid kuna aastate jooksul on enamus paiku kodu lähedal läbi sõidetud, otsitakse nüüd silmailu ja huvitavaid paiku väljaspool maakonda. Olev Kalmusele, kes tänavu tegi kaasa kõik neli etappi, meeldis eriti meretagune Kihnu saar, sest ta polnud seal varem käinud.

Lily Asumets, kes on rattamatku sõitnud juba seitse aastat, naudib erinevaid paiku: „See on hea äratundmine igal pool. Kui perega käies kusagilt läbi sõidan, tuleb alati mõni matkakoht meelde ja mõni lugu sellest kohast." Ning tema jutu täienduseks meenub Hettile kohe tänavune lugu Maidla mõisa juures oleva silla õhkimisest. Kõik rattamatkalised on tänulikud Tiiule ja Valdole, kes asjade korraldamisel head tööd teevad. „Nad sõidavad enne raja läbi, tutvuvad ümbrusega, lasevad kurjad koerad kinni panna, otsivad giide ja teevad kokkuleppeid," teab Olev.

Tiiu Susi, suuresti kogu rattamatkade sarja organisatoorse külje vedaja, on rahul, et inimesed osalevad ja neile meeldib. „Rapla piirkond on meil juba kõik läbi käidud-sõidetud, siin pole enam midagi uut vaadata ja seetõttu teeme suvel kaks sõitu maakonnast väljapoole.

Järgmisel suvel, kui on meie kümnes hooaeg, läheme lisaks esimesele ja viimasele kohalikule etapile ka rongiga Türile ning bussiga Lääne- ja Ida-Virumaale. Kaugemate sõitude tarbeks on meile bussitransporti pakkunud Kalle Teekivi ja ikka selleks, et inimesed ja rattad saaks kohale veetud. Tellitud buss makstakse siis ühiselt. Väga positiivsed kogemused on seltsingul ka Edelaraudteega.

Kui Pärnumaal Toris ja Viljandimaal Olustveres käisime, siis sõitsime kohale rongiga. Meile oli lausa eraldi vagun pandud, kus ilutses silt: reserveeritud. Edelaraudtee rahvas on väga vastutulelik olnud," on Tiiu tänulik ja lisab, et piletihinnad on neil seejuures tavalised: kehtib ka grupisoodustus ja jalgrattavedu on tasuta.

Tänu mitmetele rongiga käimistele on ratturitel selge ka suure hulga rataste pealepanek meeskonnatööna.

 „Meil on väga abivalmis ja heatahtlik seltskond, ikka aidatakse üksteist, kui vaja," kiidab Tiiu.

Viidad ja kaardid

Tiiu leiab, et on hea, kui iga etapp ehk siis läbitud rada saab ka viidad.

 „Kuid seda me kahjuks täies ulatuses veel teha suutnud ei ole. Küll on iga läbitud rada kaardistatud ja kaartidega on kõikidel huvilistel võimalik tutvuda portaalis www.raplamaa.ee, kus turismi valdkonda puudutava info alt leiab aktiivse puhkuse juurest kaardistatud rattarajad.

Samuti on meil kaardid väljas Krantsi kõrtsis asuvas Rapla Rattakeskuses. Seal on võimalik kaartidega tutvuda ja ka endale vajamineva raja kaart välja printida."

Lisaks rattamatkadele on seltsing Rattaga Raplamaal korraldanud 2009. aastal Eesti rattakonverentsi ja kolmel aastal aidanud läbi viia Raplamaa autovaba päeva. „Selle ürituse idee on pärit Saksamaa sõpradelt, kus meie seltsingu 10 liiget sarnasel üritusel osaleda said ja see on siia meie oludesse kohandatud. Õigupoolest saigi seltsing, mida juhib Helle Kruus, ametlikult asutatud just selle tarbeks, et projekte kirjutada ja finantse saada. Varem tegutsesime niisama," sõnab Tiiu. Seltsingu headeks koostööpartneriteks on Maanteeamet, Rapla Maavalitsus ja Rapla Vallavalitsus.

Aina paremaks läheb

Vaadates tehtule tagasi, tõdeb Tiiu, et neil on ühistest matkadest vaid meeldivad kogemused, neil on vedanud nii ilma kui inimestega. „Ju meil on siis maksud kirikule korralikult makstud," naerab ta ja lisab, et tegelikult on Valdo see, kes neid liikluses hoiab ja aitab ning see on hea.

 „Ka see on vahva, et Eestimaal on entusiastlikke inimesi, kes on meid nõus vastu võtma ja meiega tegelema," ütleb Tiiu.

Valdo on rahul, et aastatepikkuse töö tulemusena on inimeste liiklusohutusalane teadlikkus tõusnud. „Väline pool on juba hea. Teele minnes pannakse selga nähtav riietus, kiivrid ja rattad on ohutud," rõõmustab ta. „Samas lööb mõnikord maanteel, kui keegi seisma jääb, välja veel kambamentaliteet, mis muudab seisaku autojuhtide jaoks ohtlikuks.

Kuigi paljud on ise ka autojuhid, ollakse kui lambakari. Mulle on see taganttulijana lihtsalt väga hästi näha," ütleb Valdo ja lisab, et siiski on sõites olukord juba väga hea, sõidetakse ikka üksteise järgi, mitte kõrvuti. „Igaüks me elame argipäeviti oma mullis.

See klubi aitab sellest mullist välja saada. Me saame aimu, mis mujal toimub," sõnab näitusel Lipstu nõmmest pilte vaadates Hetti. „Kevadine sõit, sealsed paigad ja Kodila tagune Oela küla. See on ilus ja hariv! Sa avastad!" Rahulolu ja positiivne energia, mis erinevatest paikadest kaasa võetud, saadab matkaseltskonda ka argipäeviti.