Reformierakondlase nimi kadus järsku valimisnimekirjast: mulle öeldi otse näkku, kuidas minusse suhtutakse

Valimiskampaania alguses oli Harju-Rapla valimisringkonna Reformierakonna kandidaatide nimekirjas Juuru vallavanem ja Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Margus Jaanson. Erakonna sisevalimiste lõppedes oli Raplamaad esindava poliitiku nimi äkki kadunud, vahendab ajaleht Raplamaa Sõnumid.

Pärast mitut katset rääkida Jaansoniga taandumisest (taandamisest?) õnnestus lõpuks eelmisel nädalal (üleelmisel - toim.) sobiv päev leida. Ometi tunnistas mees veel vestlust alustades, et on tõsiselt kaalunud, kas sellest kõigest on üldse mõtet kõnelda.

Kuhu sa siis äkki kadusid?

Margus Jaanson: Ma ei saa sinu küsimusele vastata sellises võtmes, et keegi saaks pärast öelda, et kuule, mis soppa sa enne valimisi süsteemi pihta loobid. Aga räägime, ma katsun võimalikult ausalt vastata.

Mis juhtus?

Selle taga on suur poliitika ja parteikontorite juhtimisvõtted, nende soovid ja eesmärgid. Üksinda ju poliitikat ei tehta. Kogu seda mängu – sisevalimiste teemat ja kõike muud - püütakse võimalikult ausa ning demokraatlikuna näidata, kuid oma kogemuse pealt saan öelda, et päris nii see siiski ei ole. Küllap märkasid isegi, mis aasta viimastel nädalatel toimus – sisevalimiste aega pikendati ootamatult ja teatud persoonidega viidi läbi mõningaid vestlusi.

Teisalt on see ka kultuuri küsimus. Ma ei tunne ennast juhtunust väga puudutatuna. Võib-olla oli see isegi hea, et ma ei saanud kampaaniat jätkata. Minu loogika ja elumoto on selline, et mis peab tulema, tuleb nagunii. Nii ongi, mis juhtuma pidi, see ka juhtus. Kui sa ise oled käitunud õigesti ning vastavalt oma südametunnistusele, siis ei ole sul põhjust iseenda vastu paha olla. Kriipima oleks võinud jääda hoopis see, kui oleksin jäänud kandideerima, oleksin panustanud maksimaalselt ja siis ebaõnnestunud. Sellist tulemust oleks olnud ilmselt raskem taluda, aga täna ei saa ma ennast sündinus süüdista. Aga ma ei süüdista selles ka kedagi teist.

Erakonna sisevalimistel said sa ühepalju hääli Rapla vallavolikogu majanduskomisjoni esimehe Ain Täpsiga?

Just. Ja see on ebaloogiline. Tulemuste avalikustamise ajal pandi meid mõlemaid siiski seinale, siis aga tehti minu suhtes väga konkreetne otsus.

Kui teatati, et komisjon otsustas ühehäälselt minu nime mahavõtmise poolt, polnud rohkem küsimusi - sellega oli otse näkku öeldud, kuidas minusse suhtutakse. Aga noh, eks see oli nende õigus. Niisugune on poliitika sisu, mis näitab veel kord selgelt, et väljakujunenud siseringi kedagi väljastpoolt ei oodata.

Endamisi olen mõelnud, et kui valikut tehes oleks lähtutud näiteks ettevõtja või juhi loogikast, siis oleks ilmselt arvesse võetud minu positsiooni maakonnas ja kümmet aastat omavalitsusjuhi tööd. Kindlasti oleks see võinud meie kahe võrdluses anda minule teatud eelise, vähemalt nende inimeste silmis, kes mõtelda suudavad.

Saan muidugi aru, et kõik ei saa minu poolt olla, aga samas ei ole mina tulnud vägisi vallavanemaks ega mitte ka vägisi tükkinud poliitikasse. Kuni aastani 2010 ei olnud ma ühegi erakonna liige. Minu parteiline kuuluvus sai alguse alles siis, kui pidin ühel hetkel olude sunnil selle sammu tegema. Kui päris aus olla, siis oli selle taga Järlepa hariduse- ja kultuurikeskuse ehitus. Et see valmiks, oli vaja liituda „õige“ erakonnaga. Niisugustes olukordades on omavalitsusjuhtidel väha valikuid. Ma ei ole esimene ega ka viimane, kes nii on pidanud toimima, aga mina jätsin püksid oma jalga, mõni on ka need parteile loovutanud.

Minu probleem on ilmselt selles, et olen ühes või teises küsimuses oma arvamuse avameelselt välja ütelnud. Võin siin praegu pihtida, et mul on erakonna juhatuse tasandil väga olulisi inimesi, kellest ma ei saa üle ega ümber, aga kes on jäigalt minu vastu. See uks, mille taga ma seisin, jääb minu jaoks igaveseks suletuks. Täna on laual see, et poliitikut minust ei saa. Vähemalt selle erakonna poliitikut mitte.

Meie esimene tõsisem konflikt oli 2013. aasta lõpus, kui valiti Reformierakonna maakonnaorganisatsiooni juhti. Kuigi olin ainuke kandidaat, tehti mulle tookord ikkagi jõuga ära. See oli esimene kord, kui püüdsin sellest uksest sisse astuda. Nüüd oli teine kord ja sellega on mulle selgelt ära öeldud, et sellel ei ole mõtet. Sellest tuleb omad järeldused teha. Mis siin salata – ma vaatan täna tagasi eraettevõtluse poole, olen pakkumistele avatud ja otsin nišši, kuhu siseneda.

Kas sulle on vähemalt seletatud, miks sind nimekirjast kustutati? 

Mulle ei ole midagi seletatud. Ma ei taha ennast kuidagi eriliselt positsioneerida, aga minu, nagu mitme teise jaoks, on see anomaalia kasvõi selles mõttes, et kui kõrvutada kahte inimest – võin seda teha, sest erakond pani meid juba kõrvuti - siis jääb mulle arusaamatuks, mille pealt see valik tehti. Teades iseenda vastuolu juhatusega või siis selle sisehääletuse komisjoniga - seal on nimelt paar väga olulist inimest, kelle hääl loeb - ma väga imestama ei peaks. Ja ikkagi on arusaamatu, miks nad sellise otsuse tegid, kas neil ei tekkinud küsimust, et mina võin võtta rohkem hääli kui laiemale avalikkusele vähem tuntud Täpsi, või ollakse nii enesekindlad, et neid hääli ei olegi vaja.
Võib-olla lähtuti sellest, et Täpsi on suuteline oma kampaaniat paremini rahastama või loodeti selle peale, et ta on hetkel tegev ettevõtluses, kuigi mitte omanikuna. Samas olen ka mina ettevõtluses tegev, vähemalt mitte vähem tegev kui tema. Ei oska kommenteerida.

Ma arvan, et see oli pigem minu persooni küsimus. Selles erakonnas ei öelda välja seda, mida mõteldakse. Aare Heinvee (RS 10.detsember 2014) rääkis selle pildi väga hästi lahti ja ma ei hakka seda kordama, aga ma kirjutan sellele täielikult alla. Samuti ütles ju Tiit Tammsaar (RS 15.jaanuar 2015), et tänane poliitika on täielik professionaalide mäng, mängitakse kõrgelt ja autoritaarselt ning demokraatiast on asi ikka väga kaugel.

Kui rääkida erakondade piirkonnaorganisatsioonide võimest üldse kuskil milleski kaasa rääkida, siis tuleb tunnistada, et see võimalus on väga minimaalne. Mäng käib peakontoris ja suurel areenil, väikseid piirkondi vajatakse ainult valimiste ajal, siis puistatakse üht-teist siia-sinna ja kolmandasse kohta, aga kõik see ei ole ligilähedalgi sellele, kuidas üks organisatsioon peaks tegelikult alt üles töötama. Me oleme selle üle siin Raplas varemgi kakelnud. Eelmisel piirkonnajuhi valimisel oli minu motoks, et piirkonnas üldse usalduse tekitamiseks peame kasvama alt üles, peame suutma teha oma arvamuse teatavaks ja selle eest ka seisma. 

Rõhutasin, et meil peab olema liider, kellega arvestatakse, ja organisatsioonil peab olema võimekus see inimene kohapealt alt üles välja pakkuda. Nii peaks see asi käima, aga paljudel puhkudel, ja mitte ainult meil, saadetakse kohtadele asju otsustama hoopis „õiged“ inimesed kontoritest, pannakse paika need, kes on kasulikud seal „üleval“. See on väga lühinägelik poliitika, kuigi mõni ütleb, et just nii see tänapäeval peabki käima. Mina ütlen, et nii on võimalik ainult lühikest aega asju korraldada ja tegelikult tekitab see peagi kuskil tagasilööke.

Juht võib olla veidi konkreetsem ja ka autoritaarsem kui asjad on arusaadavad, aga kui enamus realiikmeid millestki aru ei saa ja on ainult käetõstja rollist, siis see olukord ei ole jätkusuutlik. Iseasi muidugi, kui sa lähed sellega kaasa nii, et kuskil on pidu, saab ulla-lal-laa kellegagi lihtsalt koos olla ja et see on fun, umbes nii, nagu oleks partei klubi. Siis võib see ehk tõesti mõnda aega rahuldust pakkuda, kuid see ei too tulemust. Nii saab häältemassi ajutiselt isegi nii juhtida, et seal „üleval“ toimetatakse oma asju, millest realiikmed midagi teadma ei pea.

Sa oled solvunud?

Kindlasti ei ole ma solvunud. Ma ei ole väga edev, vähemalt ei ole ma tahtnud olla edev, kuigi mõningatel puhkudel võib tunduda, et ma ikka olen edev. Igasühes meist on ju mingi osa edevust. Aga tuleb ära tunda, kus sa saad seda olla ja kus sa ei saa.

Artikkel on refereeritud ajalehest Raplamaa Sõnumid.

Reformierakonna peasekretär Martin Kukk ütles peale artikli avaldamist Delfile, et seekord oli Harju- ja Raplamaal kandideerida soovijaid rohkem kui kohti valimisnimekirjas.

"Kes pääsevad nimekirja ning kes mitte, selgitavad välja erakonna liikmed hääletuse teel. Täpselt võrdse toetuse osaliseks said Juuru vallavanem Margus Jaanson ja Rapla volikogu majanduskomisjoni juht Ain Täpsi ning üks neist pidi kahjuks nimekirjast välja jääma, kuna teiste kandidaatide toetus oli nende omast kõrgem," ütles Kukk.

"Valimiskord nägi ka seda ette, et mis juhtub siis, kui kaks kandidaati saavad võrdse toetuse osaliseks - kandideerida saava isiku otsustab Reformierakonna volikogu poolt volitatud nimekirja toimkond. Toimkonna otsus oli üksmeelne - riigikokku saab kandideerida Ain Täpsi, sest ta on olnud pikemat aega erakonna liige ning alati kandideerinud Reformierakonna ridades kohalikel valimistel," lisas Kukk.