Rein Kruusmaa: aeg on küps muutusteks
Nende aastate jooksul on omavalitsus nii organisatsioonina, haldusterritoriaalse üksusena kui demokraatliku otsustusprotsessina läbi teinud tohutu arengu ja jõudnud hetke, mil peaks sündima uus kvaliteet.
Demokraatliku võimu teostatakse tsükliliselt. See, milline on läbi aegade olnud rahva ootus võimu suhtes, peegeldub läbi antud valimislubaduste. Nagu mäletate, siis lubatud on kõike: alates lubadusest talvel lund lükata kuni pilvelosside ehitamiseni välja. See kõike on kantud soovist piirkonnas elu edasi viia, kohati idealismist kantud ja võimalusi trotsiv soovunelm selleks, et elu vallas paremaks läheks. Aga kõike pole suudetud ja kõike ei suudagi. Visioneeritud on Lääne Väravaid, Golfiklubisid ja raudteeühendusi. Ehk kaugelt üle oma võimete, kordades rohkem kui 889 inimesega kogukond ära kanda suudab. Naabervallas kerkib vaevaliselt Palivere suusakeskus, kelle vajadus see on? Kas ainult Taebla valla? Kas Risti peaks kavandama oma suusakeskuse? Kelle pidada ja kelle jaoks on Haapsalu haigla või kultuurikeskus? Piirkonna arengu tagamiseks on väga palju suuri asju tarvis, aga nende loomine ja pidamine käib väikestele üle jõu. Ja ainuüksi väikese jaoks ei ole neil ka mõtet.
Läänemaal mõni kuu tagasi alguse saanud muutuste protsess on üle kivide ja kändude siiski edenemas. Räägitakse iseolemise võludest ja valudest, loobumistest, kaotustest ja võitudest. Ning sellest, kes kelle võlad maksab.
Skeptikud säravad ja heidavad muutusmeelsetele ette liigset kiirustamist, vähest kaalutlemist ja võimu vabatahtlikust loovutamisest. Aga analüüsitud ja kaalutud on valdade taasloomisest saati juba 20 aastat. Uuringuid on sadade kilode kaupa kasutult virnas. Aga midagi ei ole sündinud, sest on puudunud tahe. Õigustatakse end, et tark ei torma ja tegelike probleemide ees pigistatakse silmi kinni.
Aga mis on see võim, millest loobutakse? Palju meil on täna üldse protsessidele reaalset mõju? Vald teostab võimu, tehes valikuid läbi rahaliste otsuste. Aga meie tegelikust võimust pole praeguseks säilinud muud kui riismed. Me saame reaalselt otsustada vähem kui 2% üle oma eelarvest, ülejäänu on riigi poolt jäigalt ette kirjutatud. Kus on siin kohaliku omavalitsuse autonoomia? Kuidas rakendada subsidiaarsuse printsiipi, ja tagada probleemide lahendamine nende sündimise kohas?
Toompealt ei saa juhtida kooli direktorit ega valla kojameest. Tore on olla iseseisev ja sõltumatu, aga sellel on hind, mida me varsti enam maksta ei taha ega suuda. Ja olla nii sõltmatu, et sinust mitte midagi ei sõltu, nii nagu omal ajal oli Mongoolia rahva-vabariik, ei tahaks.
Iseotsustamise võime taastamiseks peab omavalitsus olema tugev, omama mõju ja võimu.
Sellest ajast, kui kohalikud omavalitsused paarsada aastat tagasi moodustati, on aeg olusid pöördumatult muutnud. Kogukondlik ühiskond on eriti viimase mõnekümne aastaga mõõtmatult avardunud. Aga piirid on samad.
Omavalitsuse sünni perioodil olid kolmnurga TÖÖ-KÕRTS-KODU kõik nurgapunktid mõne kilomeetri raadiuses.
Tänaseks on see eelminetatud kolmnurk oluliselt disproportsioonis. Me töötame Helsingis, poodlme Tallinnas ja magame kord paari nädala tagant vanematekodus. Kus on meie vald? Täna on territooriaalne mõttemall paljuski reformi piduriks.
Omavalitsus ei pea tähendama hektareid põllu- ja metsamaad, vaid toimivat võrgustikku, mis tagab kodanikule tema vajaduste rahuldamise. See peaks moodustama demokraatlikud inimsuhted, mis loovad eelduse mõistlike ja läbipaistvate kogukondlike otsuste sünniks. See peaks kindlustama teenuste kättesaadavuse selle vajajale võimalikult lähedal. Need siin on meie lähiaja valikud: kas me omame julgust muutusteks ja oleme valmis loobuma emotsionaalsetest väärtustest selle nimel, et elu maal enam hullemaks ei läheks?
Või ootame veel? Aeg näitab.
