11.aprillil täitus Rein Räägul 80. eluaasta. Vanusele vaatamata on tema mõte jätkuvalt erk ja huvi maailma asjade vastu alles. Rein Rääk meenutab tolleaegseid ajaloolisi hetki ja suursündmusi, milles ka temal on olnud eestvedaja roll -- kus sai initsiatiivi näidata, nagu ta ise seda nimetab.

Enne kui jutuks läheb, näitab peremees uhkusega oma kätega enam kui 40 aastat tagasi ehitatud maja. Seinu kaunistavad abikaasa maalitud pildid ja kangastelgedel kootud maitsekad vaibad. Rein osutab toapõrandale ja ütleb, et see on samasugune, nagu tookord sai tehtud, ilma ühegi naelata. Püsib!

Vaatame pilte. Perepiltide kõrval on palju fotosid tema eestvedamisel ja osalusel toimunud ajaloolistest sündmustest, fotosid kaunist koduaiast. Vaatame ka perepea paksu albumit kõiksorti aukirjadega, mis saadud aianduse ja mesinduse seltsist, muinsuskaitse seltsist, kauni kodu konkursilt, riiklikust kindlustusest jne, sekka abikaasa käsitöö-alaseid aukirju. Paistab küll sedamoodi, et kuhu ka Rein Rääk on oma käe külge pannud, siis on see töö ka sujunud.

Küsimuse peale, miks ta seda kõike teinud on, ütleb Rein Rääk, et tema iseloom on selline, et kohe peab midagi kogu aeg tegema.

Kolhooside algusajal, kui taheti senistest kolhoosi esimeestest-sõjaveteranidest lahti saada, siis pakuti esimehe tööd ka noorele, 25-aastasele Rein Räägule.

Kolhooside algusaeg oli väga raske. Palka ei makstud, loomad lõppesid... Läksin tööle Rakke MTJ-i (masinatraktorijaama), seal näitasin initsiatiivi: nii kui uued põllutööriistad ja seadmed tulid, siis asusin neid kohe katsetama. Masinad valmistati tehases nii viletsad, et vajasid kogu aeg kohendamist. Moskva meestele selline kohapealne isepäi tegutsemine muidugi ei meeldinud. Äkki siginesid nad ligi ja ähvardasid, et mis te teete?! Ütlesid, et neil omad mehaanikud kaasas, kes teevad korda. Lubasin. Siis nad leidsid äkki, et põld on nende masinate jaoks liiga väike. Läksime suurema põllu peale. Sama äkki kui nad tekkisid, nad ka kadusid. Aga urgitsemise ja ähvardamise lõpetasid ära.

Pärast Rakke MTJ laialiminekut tulin kodule lähemale, asusin Paasvere MTJ-i majandusjuhataja kohale. Siis tehti Simuna sovhoos ja ma tulin sovhoosi brigadiriks ja laohoidjaks. Sovhoosis tuli mul teha kõiksugu töid. Sel ajal olid pal-gad väga väikesed, sageli palka ei makstudki. Näiteks esimesel kolhoosiaastal said mu vanemad normipäeva eest 200 grammi põhku.

Läksin linna kooli rahandustehnikumi, aga seda ma ei saanudki ära lõpetada, kuna linnas polnud kusagil elada ja raha ka polnud.

Mind on pandud ka külanõukogu esimehe kohale. Ühed valimised ja osa teisest ajast suutsin olla, siis läksin ära, sest külanõukogu esimehe kohal ei saanud oma initsiatiivi rakendada.

Tulin tagasi sovhoosi. Töötasin mitmel kohal, kuni tekkis töövigastus: raskuse tõstmise tagajärjel lõhkes silmapõhjas veresoon. Sain grupi peale, olin pensioni peal, tegin selle kõrvalt tööd.

Siis hakkas see nõukogude aeg lõppema. 80-ndate lõpul puhusid juba uued tuuled. Kuuekümnendates mees ei jäänud käed rüpes istuma, vaid asus hoogsalt kohalikku elu eest vedama.

Esimene suurem ettevõtmine oli end. Simuna kihelkonna langenud sõdurite mälestussamba taastamine.

Simuna ausammas pandi 1927. aastal kirikuväravasse püsti. 1941. aastal taheti see vabadussammas õhku lasta. Üks komsomoli tütarlaps pandi sambasse auke tegema, et siis neisse aukudesse hiljem lõhkamiseks laengud sisse panna. Koolipoisid jõudsid lõhkajatest ette ja toppisid lõhkamiseks tehtud augud ise mingit sodi täis. Seepeale ei julgenud enam keegi auke näppida, äkki on lõhkeainet täis. Hiljem, 1946. aastal ausammas ikkagi lõhati.

1987. aastal olid restauraatorid kirikaias tööl, sattusin seal oma hea sõbra pastor Ain Eenmaaga juttu ajama. Tegin talle ettepaneku taastada ausammas. Ta oli nõus. Peamiseks taksituseks sai rahapuudus. Raha kogumiseks tuli selts moodustada. Võtsin inimesed kokku, tegime (Simuna kihelkonna muinsuskaitse) seltsi ära. Raha korjasime samba jaoks kõvasti: Laekvere kolhoosilt saime 4000, Rakke sovhoosilt 500, aianduse ja mesinduse seltsi Simuna osakonnalt 1000, Rakvere metsamajandilt 2000 rubla, üksikannetustest 5000 rubla. Võtsin julguse kokku ja läksime koos külanõukogu esimehega maakonda rajooni täitevkomitee esimehe Lembit Kaljuvee jutule raha küsima. Kümme tuhat rubla ajasin välja. Panime asjad käima.

1989. aasta suvel sai ausammas püsti. Avamisele tuli rahvast nagu murdu: kirik ja kirikaed oli rahvast paksult täis, pool heinamaad ka. Peapiiskop Kuno Pajula käis avamas. Ka KGB-nikud olid kohal, ainult vaatasid, aga ei sekkunud.

Umbes samal ajal toimus Vistlas Porkuni lahingu ristide ülespanek, käisime seal ühes oma muinsuskaitse lippude ja sinimustvalgetega. Moskva mehed kargasid ligi, küsisid, mis lipud meil kaasas on. Ütlesin, et muinsuskaitse lipud. Niikaua käisid kaasas, kuni nägid, et me mälestame Loksa külas asuva mälestusmärgi juures ka samas lahingus vene poole peal langenuid, alles siis kadusid ära. Mõni mees küll kartis muinsuskaitse lippe rullist lahti kerida, aga mina ei kartnud.

Et kust ma selle julguse võtsin? Sovhoosi ajal oli kogu aeg vaja midagi: küll transporti, ehitusmaterjali, segu... eks materjalide väljaajamine nõudis omajagu julgust ja kangekaelsust. Ma ei tulnud enne koju tagasi, kui vajaminev käes oli. Muidu poleks saanud midagi kohapeal ehitada ega teha.

1966. aastal hakkasin Simunasse maja ehitama. Elasime abikaasaga ühes talumajas kolme perega koos. Leidsime, et see pole miski elamine, vaja ikka oma maja ehitada. Majaehituseks tuli kõik materjalid täitevkomiteest küsida. Sain sealt kümme tihu palki ja see oli kõik. Maja lamekatuse jaoks kirjutati välja viis tahvlit katuseplekki.

Õppisin samal ajal Räpina aiandustehnikumis kaugõppes. Sel ajal olin Simuna külanõukogu esimees. Ise ole-me maja oma kätega koos abikaasaga valmis ehitanud. Maja sai 1969. aasta lõpuks niipalju valmis, et võis jõuludeks sisse kolida. Elasime teisel korrusel, redeliga tuli tuppa ronida. Esimesel korrusel polnud veel põrandatki. 1970. aastal sai maja lõplikult valmis.

Pärast Räpinat läksin edasi õppima EPAsse aiandusagronoomiat, sain kohe kolmandale kursusele. Siis jäi õppimine pooleli, kuna silmad ütlesid üles.

Samal ajal pidasime ka loomi: meil oli lehm, siga, lambad, kanad, lisaks käisime ise tööl.

Järgmine suur asi oli 1990. aastal Simuna kooli 300. aastapäeva organiseerimine koos kooliga. Organiseerisime arvatava esimese koolimaja kunagisel asukohale mälestustahvliga kivi. Et mälestuskivi kole alasti poleks, tekkis mõte kivi juurde ka puid istutada vanade koolide tähistuseks. Kivi avamise ajal oli kuus kooli käigus, nende juhid istusid oma koolipuud ise, mina istutasin ülejäänud.

Ega ma selle tööga veel leppinud. Talvel läksin rahvamaja juhataja juurde jutuga, et hakkame Simuna kihelkonnapäevi pidama. Esimesed kihelkonnapäevad Simunas tõid jälle rahvamassid kokku. Eriti palju oli rahvatantsijaid, esinesid külalislaulukoorid. Toimus uhke rongkäik kiriku juurest Avanduse mõisa juurde. Mõisa õuel tantsiti rahvatantse, õhtul tegime jaanituld. Vägev pidu oli.

Ka Simuna kirikupäevi olen aidanud organiseerida. Kui kirik sai 770 ja mu hea sõber kirikuõpetaja Ain Eenmaa 70, siis ka seda sündmust tuli tähistama tohutu rahvas.

Siis läks tervis käest ja enam polnud isu teha.

Olen olnud kogu elu ajaloohuviline.

Kunagi sattusin kuulama mõisas töötanud puutöömehe pajatusi mõisaelust-olust. See oli väga huvitav, kahjuks pole ma tema jutte kirja pannud.

Tahate, ma räägin ühe loo sellest, kuidas Avanduse mõis sai keerdtrepi?

Puutöömees tahtis endale mõisaaja lõpus väikest maja ehitada ja läks mõisast luba küsima. Mõisaproua aga öelnud, et enne ei saa, kui ehitad mõisale keerdtrepi. Ehitanudki siis mees trepi ja saanud ka loa. Mõisa metsahärra oli tema hea sõber, kes andis talle niipalju palke, et puutöömees sai endale ehitada uhke kahekorruselise häärberi. Kord juhtunud mõisnik majast mööda sõitma ja küsinud siis puutöömehelt, et pidid ju väikse maja ehitama, aga ehitasid hoopis kahekorruselise maja. Mees vastas, et materjali sai ta rohkem ja kuidas sa jätad head palki niisama vedelema-mädanema...!

Neid lugusid võiks Rein Rääk omakorda päevade kaupa edasi rääkida, aga ka selles eas on veel töid ees ootamas. Aednikuveri ja imeilus kevadilm ajab mehe õue õunapuuoksi lõikama. Mis siis muud kui: palju jõudu ja palju tervist meie aukodanikule!

Simuna vabadussamba avamine. Foto erakogust