Teel olles uuriti loodust ja tehti ka sporti. Mäkkejooksud ja pendelteatejooks tekitasid igal juhul küllaga hasarti. Kui hiljem sai veel metsas niisama kolada ja kooli juures turnida, oligi reipust tulnud kuhjaga. Pärast looduses veedetud tunde mindi einestama kooli uude sööklasse. Kõik jäid rahule.

V-XII klassi jalgsimatkajate tee viis alevist mõned kilomeetrid välja Nõlvasoo rabasse. Kuna teejuhtideks olid vastava haridusega õpetajad, siis said matkajad hulgaliselt infot meie soode ja rabade elust-olust. Sihtmärgini (suur rabajärv) jõudmiseks oli kaks teed ja loomulikult valiti põnevam - otse üle raba. Nii mõnigi arvas hommikul, et tossud on rabas „tegijad" küll ja laugaste vahelgi jätkus uljust loodusest üle olla, kuid ... Hea, et veel jalanõu kätte sai, poisist rääkimata. Kauni järvekese äärde jõudes peeti maha korralik piknik ja tagasitee võis alata. Palju reipust lisasid ka värvikirev loodus ja ilus ilm.

Samas vanuses rattamatkajate sihtmärgiks oli 15 km kaugusel asuv Mukri raba loodusrada. Ilm oli ilus ja vähese liiklusega teekond kujunes tõrgeteta. Kohale jõudes kaeti kohe lauad. Selleks tarbeks oli RMK meile kena välikohviku meisterdanud, kus söögid-joogid olid meie poolt. Keha kinnitatud, suunduti vaatlustorni ja loodusradadele.

Tornist avanev vaade oli ikka väga äge. Ja ilmgi läks kohe nii ilusaks, et niisama rabaveerel istudagi oli tore. Mukri raba jääb muide Eestit läbiva matkaraja Oandu- Ikla teele. Oli ka ettepanekuid minna Ikla poole (175 km), et Oandu (195 km) jääb vähe kaugeks, kuid koduigatsus seadis suuna ikkagi kodu poole. Reipust tuli igal juhul kõvasti juurde, kuigi pärast retke avaldus see mõnusa rammestusena.

„Järgmisel aastal jälle!" oli ühine kokkuvõte päevast.