Reis Venemaale
Teemaks oli “Minu lemmikõpetaja”, võitjad pidid pääsema Venemaa rahvusvahelisse keelelaagrisse “Moskovija”.
Muidugi oli mul soov osa võtta ning proovida, kas õnnestub, sest tahtjaid oli palju — üle 90 inimese ja nende seast valiti välja vaid 9, nende hulgas ka mina.
Ma ei suutnud seda esialgu muidugi uskuda, sest konkurents oli ju nii tugev. Niisiis tuli minna Puškini Instituuti, kes korraldas selle konkursi. Kinnitasin oma andmed ja ei jäänud muud üle, kui laagrit ootama jääda. Laager toimus 6.–28. juulini, meie pidime juba 5. juulil rongile istuma ja Venemaa poole sõitma. Rongisõit möödus väga hästi! Kui me rongilt maha tulime, oli meid ootamas kaks miilitsat. Nemad pidid meid ohutuse mõttes turvama. Laagrisse sõitsime bussiga, sest laagripaik asus Moskva linnast umbes 45 km kaugusel. Laagriala oli piiratud kõrge aiaga, värava taga valvasid miilitsad ning lastel oli keelatud territooriumilt omapäi väljuda. Kohapeal jagati meid gruppidesse nii, et ühe riigi lapsed ei satuks samasse gruppi, vaid saaksid võimaluse maksimaalselt suhelda teistest rahvustest lastega.
Esindatud oli 36 erinevat maailmariiki, kokku üle 300 inimese. Sattusin ühte tuppa tüdrukutega, kes inglise keelt eriti ei osanud ja nii pidingi nendega siis ainult vene keeles rääkima. Algas tõeline keelepraktika! Kõik olid väga sõbralikud ja juba esmamulje laagrist oli super! Elu käis päevaplaani järgi: millega millalgi tegeleme, millal sööme, millal võistleme, millal kontserdid on jne. Esimene nädal oli tutvumiseks ja sisseelamiseks, mängisime rahvusmänge, toimusid kontserdid, diskod ja palju muud põnevat.
Teine nädal algas suure testiga, kus kontrolliti meie vene keele oskust, et teada, kuhu kooligruppi meid jagada. Mina sattusin keskmiste gruppi, iga päev toimus meil kool, mis kestis kaks tundi. Minu rühm õppis Kremli plaani, tähtsamaid kohti Venemaal, samuti tutvustati meile rahvussuveniire ja palju muud. Meil olid ka olümpiamängud ning suur festival, kus iga riik pidi esitama lühikava oma riigi teemal. Enamik esitas mõne tantsu, nii ka meie — tantsisime Kaerajaani. Festivalil olid kohal väga tähtsad poliitikud ja saadikud.
Veel käisime Moskvas ekskursioonidel — Kreml, Punane väljak, Arbati tänav... Moskva on väga ilus ja suur linn. Ekskurssioone toimus kaks, erinevatesse kohtadesse. Mõlemal korral kestsid need hommikust õhtuni, kaasa anti toidupakid, kus oli ka palju juua, sest kuumus oli tappev — varjuski oli 41 °C.
See keelelaager on üks mu elu seniseid kõrghetki! Sain tohutult palju sõpru üle maailma. Kõik said omavahel väga hästi läbi, polnud mingeid tülitsemisi ja nii mõnigi leidis endale kaaslase. Meie kõigi lemmiküritused olid kontserdid, kus pidime tantsima, laulma, näitlema ja muidki asju tegema. Tegime ise filme ja meie grupi juhid tegid Reality show’d.
Tegevust jätkus pidevalt, seepärast ka aeg nii kiirelt möödus. Kui aga laager hakkas lõppema, jagati oma e-posti aadresse ja teisi kontaktandmeid, uusi sõpru oli igaühel palju ning kõigil oli väga valus lahkuda. Kõige esimesena lahkusid Soome esindajad, seejärel Usbekistan, Süüria, Bulgaaria, Poola, Slovakkia, Türkmenistan, Abhaasia, Aserbaidžaan, Egiptus ja Saksamaa. Siis tuli meie kord, lahkusime koos prantslaste ja tšehhidega. Lahkumine oli jube! Kõik nutsid ja see tegi asja veelgi raskemaks, mõeldes, millal sõpru veel näeb ... Kuid ma olen väga-väga õnnelik, et pääsesin „Moskovija“ laagrisse, sest see andis mulle rohkem julgust selliseid konkursse proovida, arendas vene keele oskust ja ma leidsin endale palju sõpru üle maailma!
