Reisijutt: Rännates maailma katusel
See vaade oli hingematvalt kaunis ja ometigi olin ma seal üksinda– ei mingeid turistibusse ega suveniirimüüjaid. Kui poleks olnud autoteed mäe küljel ja autot, millega ringi sõitsime, oleks võinud arvata, et ma pole rännanud mitte kolmes, vaid neljas dimensioonis –nagu keegi oleks aega keeranud sajandi võrra tagasi.
See riik, kus ma tol hetkel viibisin ja millest ma teilegi kirjutada soovin, on Nepal. Väikene riik Hiina ja India vahel, mida kutsutakse ka maailma katuseks.
Mind seob selle riigiga veidi enam kui paar reisi, mida elu jooksul sinna teinud olen... Mu vanaisa oli kooliõpetaja ja külavaimulik ühes väikeses külas, mis asub pealinnast Kathmandust pooletunnise autosõidu kaugusel. Tänu sellele oli mu isa peres hea haridus tunduvalt suuremaks prioriteediks juba pool sajandit tagasi. See andis isale võimaluse peale kooli väga edukat lõpetamist taotleda stipendiumi, mis tõi ta Moskva ülikooli õppima. Viimasel korral, kui Nepalis koos isaga käisin, külastasime ka tema kunagist koolimaja ja koduküla.
Pere on Nepalis väga tähtis – lähisugulasteks peetakse ka vanatädide ja –onude lapsi ja lapselapsi ning igasugused suuremad üritused on vägagi rahvarohked. Kusjuures Nepalis on sarnaselt Indiale olnud ka väga pikalt kasutusel kastisüsteem. Ehk siis veel paarkümmend aastat tagasi olid kõik abielud vanemate poolt kokku lepitud ja abielluti ainult oma kasti kuuluva inimesega. Aga tundub, et see komme hakkab vaikselt kaduma, kuigi vanem põlvkond ei suuda muutust veel väga hästi aktsepteerida.
Tasuta haridus siiski paljudele kättesaamatu
Huvitav on see, et põhilised probleemid on Nepalis Eestiga sarnased. Muidugi mastaap on teine, kuid ikkagi. Enamik kohalikke soovib anda lastele võimalikult head haridust ja siis hiljem lapsed saata Indiasse või isegi veel kaugemale elama, kui vähegi võimalik on. Kuigi algharidus on Nepalis tasuta ja riik on avanud tasuta eelkoolid kõigile lastele, ei suuda väga paljud pered siiski laste harimist võimaldada. Kui esimesse klassi läheb 90 protsenti lastest, siis väljalangevus on väga suur. Üheks põhjuseks on see, et kuigi kool ise on tasuta, peab pere tegema kulutusi koolivormile ja õpikutele ning juba see on väga paljude perede jaoks kulu, mida ei suudeta kanda. Kusjuures väga kurb on ka see, et tüdrukute osakaal igas vanuseastmes väheneb drastiliselt, kuna tüdrukute puhul on teada, et peale kooli abielludes lähevad nad ju teise pere liikmeks ja seetõttu investeering tütarde haridusse ei tasu pikemas perspektiivis ära. Siiani on kombeks ka pruudiluna – raha, mida maksab peigmehe pere pruudi perele ja haritud naine ei pruugi liiga kõrge pruudiluna tõttu leida endale ka abikaasat. Nepali kultuuris ei peeta heaks tavaks, kui naine on mehest haritum või sotsiaalselt kõrgemal positsioonil ja seetõttu katkebki igal aasta tuhandete tüdrukute koolitee peale mõne klassi läbimist.
Muserdav poliitika ja kaduma hakkav usk
Kui aastal 2010 Nepali külastasin, oli tunda, et paljudel inimestel oli kadunud usk riigi toimimisse. Ausalt öeldes pole see ka ime, sest selle sajandi algul on riiki raputanud erinevad poliitilised skandaalid – kuninga poeg tegi massimõrva, mille käigus tappis enamiku sugulastest ja lõpuks ka enda. Mõned aastad hiljem püüdis uus kuningas parlamenti laiali saata ja lõppes see kuningavõimu kukutamisega. Toimusid valimised, kus enamuse kohtadest said erinevad kommunistlikud parteid, kes keelduvad üksteisega koostööd tegemast. Mitme aasta jooksul polnud suudetud isegi põhiseadust valmis teha. Nüüd, kui selle artikli jaoks paari sugulasega vestlesin, oli väga hea tunda, et veidi on olukord paranenud. Kuigi suhtumine poliitikutesse pole paranenud, on siiski veidi kasvanud palgad ja vähemalt noorte hariduse osas on toimunud positiivseid muutusi.
Kui rääkida palkadest, siis ka siin on suured erinevused: lihttööline teenib 20-30 eurot kuus, õpetajate palk on 50-120 euro vahel ja parlamendiliige sai mõned aastad tagasi 400-500 eurot. Selline palgatase on kindlasti ka suurimaks põhjuseks, miks ligi 15-20 protsenti elanikest on kodumaalt lahkunud paremat elu otsima.
Õnne valemiks on religioon ja hetkes elamine
Aga kõige selle juures on mul tunne, et inimesed on seal oma olemuselt õnnelikumad kui paljudes Euroopa riikides. Üheks põhjuseks võib olla ka inimeste sügav religioossus. Enamik inimesi on usklikud – põhiline religioon on hinduism, kuid Nepal on vist ainus koht maailmas, kus budism on väga tugevalt lõimunud hinduismiga. Väiksemates kohtades võib samas templis nii mediteerida Buddha jalge ees, kui kummardada ka hindu jumalaid. Arvatavasti on põhjus ajalooline – Lõuna Nepalis asub koht Lumbini, mida loetakse paigaks, kus sündis Siddharta Gautama, kellest hiljem sai Buddha. See koht on ka väga paljude budistide palverännakute kohaks.
Teiseks põhjuseks võib olla see, et elatakse rohkem hetkes ja ei püüta oma tulevikku niivõrd ette planeerida, kui on võibolla kombeks lääneriikides. Muidugi soovitakse oma lastele paremat tulevikku ja selle nimel ollakse valmis ka pingutama, kuid sajanditepikkune kastisüsteem on siiani inimeste teadvuses. Selliseid ajalehepoisist miljonäriks soovunelmaid võib alateadvuse tasemel olla, kuid ühiskonna poolt pole nii tugevat survet, et peaks saavutama koguaeg veel rohkem.
Kuigi maailma jaoks on kindlasti Nepali suurim võlu selle mägedes, siis omamoodi on veider see, et kohalikud ise väga mägedes käimist ei armasta. Kui vähegi võimalik, sõidetakse ringi auto või mootorrattaga. Hoopis populaarsem tegevus on käia perega Pokhara järvel paadiga sõitmas. Aga ka sellisel juhul on olemas igas paadis sõudja ja ise aere kätte ei võeta. Enamik mu sealseid sugulasi ei mõista, miks siin Eestis inimesed ajaviiteks käivad jooksmas või matkamas ja maksavad selle eest isegi raha. Võibolla on see suhtumine ka põhjuseks, miks ükski Nepali sportlane pole kunagi olümpiamängudel medalit saanud.
Muidugi kehtib kõik ülaltoodu nn kõrgema kasti ehk siis jõukama osa rahvastiku kohta. Väikestes külades elatakse väga tagasihoidlikult ning isegi oma lühikesel mägimatkal kohtasin naist, kes kandis seljas peaaegu endasuurust puudekoormat. Kuna mägedes vett ei ole, tuleb vajalik vesi kanda üles kuskilt madalamatest orgudest ja sellist tassimistööd teevad suuremas osas naised.
Samaaegselt korratus ja hingetuksvõttev ilu
Ometigi on kõigist neist vastuoludest ja veidrustest hoolimata see ikkagi koht, mis väärib külastamist. Kui veel 15 aastat tagasi meeldis mulle öelda, et Nepali minek on nagu rännak 100 aastat tagasi, siis hetkel on siiski tsivilisatsiooni pealetung olnud kiire ja nii kaugele minevikku rändamiseks peab linnadest eemale minema.
Mu eelviimase ja viimase reisi vahel Nepali oli 10 aastat ja oli isegi veider näha, kui palju on toimunud muutusi. Kui 2000. aasta paiku enamik noori kandis veel traditsioonilisi riideid, siis viimase reisi ajal oli linnapildis väga teravalt näha, kuidas popp ja noortepärane on asunud pealetungile teksaste, T-särkide ja muu taolise näol. Saan aru, et see on paratamatus, kuid samas kuidagi kurb – kogu maailm muutub ühenäolisemaks. Pean muidugi hoiatama, et see riik ei sobi kõigile – kui sa hindad korda, puhtusest läikivaid tänavaid ja kõiki tsivilisatsiooni hüvesid, siis oleks see reis küll kasulik šokiteraapia, aga vaevalt sa kohalviibitud hetki nautida suudad.
Aga kui tahaksid näha silmapiiril lumiseid mäetippe, käia elevandi safaril ja vaadata tõtt ninasarvikutega, juua teed pilvepiiril ja mediteerida kohas, kus Buddha leidis oma valgustuse, siis ei pruugi see koht olla halb valik. Ja võibolla on selles omamoodi sõnum, et selles riigis on kahe usundi (budism ja hinduism) paigad, kuhu tõsiusklikud palverändurid kogunevad oma austust avaldama – isegi kõige suursugusemad katedraalid ei suuda võistelda ju looduse enda looduga.
Võibolla pole see lugu kõige sobivam siia sarja, kus eelkõige püütakse rääkida lugu inimeste loodud linnaruumist ja ehitistest, kuid minu jaoks on Nepal ere näide sellest, et ükski uhke katedraal või klaasist kõrghoone ei suuda tegelikult võidelda selle emotsiooniga, mida võib pakkuda looduse ja aja poolt loodu. Ja isegi siin Eesti tasasel pinnal on tegelikult kohti, kus me peaksime väga ettevaatlikud olema liigse planeerimise ja muutmisega – on kohti, mida lihtsalt ei saa paremaks muuta.
