Reisikiri: Pool aastat punase vahtralehe maal
Võõrsil omade keskel
Kuus kuud elu teisel pool maakera, kus ajavahe Eestiga on 10 tundi, oli eriline kogemus. Töö, mis seal teha tuli, oli paljus sarnane sellega, mis koduski. Pärast kahtekümmet aastat Raplas koguduse vaimulikuna oli see mulle ainulaadne ja väga meeldiv vaheldus. Eriliseks tegi sealse teenimise veel see, et Vancouveri Peetri kirik, mida kasutab ka väike õigeusu kogudus ja mille küljes on Meie kodu nime kandev eestlaste seltsitegevuseks mõeldud tiibhoone, on 1960ndatel aastatel eestlaste endi ehitatud. Paljudes teistes välis-Eesti kogukondades kasutatakse kas renditud või ostetud ruume.
Kui pühapäevased ja kirikupühade jumalateenistused toimuvad veel eesti keeles, siis matustel tuleb reeglina kasutada juba ka inglise keelt. Eestist Kanadasse läinute põlvkond on seal oma keele suurepäraselt säilitanud, kuid nooremate generatsioonide jaoks on eesti keel jäänud peamiselt veel vanavanematega suhtlusvahendiks.
Õnneks kogesime ka meeldivaid erandeid, kus USAs või Kanadas sündinud vanemate teismelised lapsed räägivad puhast eesti keelt. Pühapäeviti tegutseb kiriku juures aeg-ajalt ka täienduskool, kus eesti peredest pärit lastele eesti keelt õpetatakse.
Ristimisi ja leeriõnnistamisi tuleb eesti koguduses ette harva, sest segaperekondade puhul, mis kipuvad olema valdavad, kuulutakse pigem mõnda kohalikku kogudusse. Minu jaoks oli üllatav, et jõuluõhtu jumalateenistusel Peetri kirikus, kuhu tuldi koos peredega, olid peaaegu pooled mitte-eestlased. Tundub, et see ei seganud neil sugugi jõulusõnumist osa saamast.
Tihti tuli külastada hooldekodudes olevaid eakaid kaasmaalasi. Erinevalt Torontost, kus on eestlasi palju rohkem, ei ole kahjuks Vancouveris oma hooldekodu, kus eestlased saaksid vanadusepäevi üheskoos veeta. Mõnikümmend aastat tagasi oli selline plaan isegi olemas, kuid kahjuks jäi see realiseerimata.
Eriti meeldejäävad olid rohked kodude külastused, kuhu pastorit mitte paljast viisakusest ei kutsutud, vaid mille üle ka tõelist rõõmu tunti. Meie omakorda õppisime nii palju paremini tundma sealsete eestlaste elu ja nende värvikat saatust. Kõige rohkem üllatas ja imponeeris sõna otseses mõttes tulest ja veest läbi käinud inimeste elurõõm ja optimism ning hingeline nooruslikkus.
Toon ühe näite. Põhja-Vancouveris elab oma kaunis kodus 92aastane vanahärra Leo Allas. Sõja lõpus lahkus ta koos oma noore naisega Saksamaale, sealt omakorda Austraaliasse ning mõne aja pärast omakorda paremate võimaluste maale Kanadasse. Ettevõtliku mehena, kes kodumaalt lahkus vaid kaks kätt taskus, töötas end võõrsil üles, sai seal tunnustatud inseneriks ning kutsuti Brasiiliasse juhtima hüdroelektrijaamade ehitusega tegelevat rahvusvahelist korporatsiooni. Ta töötas edukalt Ladina-Ameerikas üle 20 aasta, tegutses Kanada aukonsulina Brasiilias ning teda peetakse lausa sealse moodsa inseneriteaduse rajajaks. Nüüd Kanadas oma vanadusepõlve veetes, kus ta juba aastaid põetab Alzheimeri tõve all kannatavat abikaasat, on ta kirjutanud oma elust seitse raamatut, osa eesti-, osa ingliskeelsetena. Ta ei taha kuuldagi sellest, et peaks abikaasa, kellega on üle 70 aasta koos elanud, hooldekodusse panema. Nende kodus külas käies on härra Allas ise alati ka rikkaliku õhtusöögi valmistaja.
Sarnaseid näiteid, kus eluraskused teevad ainult tugevamaks ning vaba ühiskond on loonud kõik tingimused oma võimete ja annete igakülgseks arendamiseks, võib tuua palju. Mitmed Vancouveri eestlased on oma elulood ka kirja pannud ning kingitud väärtusliku vaimuvara äratoomiseks pidime võtma lisakohvri.
Most beautiful city in the world
Just nii tutvustavad vancouverlased oma linna muule maailmale. Kuigi ilu öeldakse peituvat vaataja silmades, võib Vancouverit juba tema asukoha tõttu mägede ja fjordide keskel kindlalt pidada üheks kaunimaks linnaks maailmas. Kanada kõige läänepoolsema Briti Columbia provintsi edelanurka jääv Vancouver on suhteliselt uus linn, mille alguseks loetakse aastat 1886. Kogu maailma tähelepanu sai Vancouver kolm aastat tagasi, kui seal peeti 2010. aasta taliolümpiamängud.
See kõrge kaljumäestikuga muust Kanadast eraldatud ja indiaanlastega asustatud Vaikse ookeani piirkond oli kaua aega valgetele inimestele peaaegu kättesaamatu. Esimese eurooplasena avastas selle piirkonna inglise kapten George Vancouver alles 18. sajandi lõpul ning tema nime kannab nii linna Vaiksest ookeanist eraldav pikk ja kitsas Vancouveri saar kui ka tänaseks Toronto ja Montreali järel suuruselt Kanada kolmandaks linnastuks kasvanud ca 2,3miljonilise elanikkonnaga suur-Vancouver.
Kui 19. sajandi keskel avastati sealses Frazeri jões kulda, tekkis kullapalavik, mis tõi kõikjalt kohale õnneja rikkuseotsijaid. Tõelise hoo sai Vancouveri kasv siis, kui 19. sajandi lõpus hakati üle Kaljumäestiku rajama Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini ulatuvat Trans- Kanada raudteed. Selleks toodi väga palju tööjõudu Hiinast, mis pani aluse sealsele väga suurele hiinlaste kogukonnale. Teine suurem hiinlaste laine Vancouverisse toimus aastatuhande vahetuse eel Hong-Kongist enne selle Hiina Rahvavabariigi alla minekut. Praegu on peaaegu iga teine Vancouveri elanik Aasia päritolu. Lisaks hiinlastele, kes moodustavad umbes neljandiku elanikest, on seal palju korealasi, filipiinlasi, vietnamlasi, hindusid ja teisi rahvaid. Üllatavalt vähe kohtab aga tänavapildis musta nahavärviga inimesi. Küll aga on seal keskmisest rohkem kui mujal Kanadas indiaanlasi, kes elavad valdavalt oma reservaatides. Kuigi nende kui põlisrahvaste saatus on olnud raske, on Kanada riik neile garanteerinud palju soodustusi ja üritanud nii nende elujärge oluliselt kergendada. Muljetavaldav on indiaanlaste kunst, mida väga rikkalikult eksponeeritakse Vancouveri Antropoloogiamuuseumis.
Jumalik loodus
Vancouveri muljetest rääkides ei saa mööda minna ka Briti Columbia provintsi loodusest, mis on 95% mägine. Vaatamata sellele, et linnas sadas eelmisel talvel lumi maha ainult ühel päeval enne jõule, tuntakse Vancouverit ja eriti Whistlerit, kus peeti põhilised olümpiavõistlused, talispordi paradiisina. Tarvitseb sõita vaid pool tundi linnast välja mägedesse, et nautida suusamõnusid novembrist maini. Suvel ja sügisel on mägirajad matkajate ja jalgratturite päralt.
Ilmselt imeilus loodus, soe kliima ja üldine heaolu on olnud eelduseks, et Vancouveri eestlased on seal nii hästi kohanenud, olnud väga ettevõtlikud ja püsinud vitaalsetena kõrge eani. Aga kindlasti ka see, et Vancouver on ainus koht maailmas, kus väliseestlased on ehitanud endale kolm kirikut, millest kahes käiakse igal pühapäeval Jumalat tänamas ja teenimas siiani.
