Meeste unistus oli  näha sealset elu-olu. Ees ootasid rasked teeolud ja külm. Mida edasi, seda külmemaks läks. Mehed said külmast jagu, aga autod mitte. Tuli hakata otsima remondivõimalusi, mida külast ja teeäärest ei leia. Siis tuli logiseva autoga läbida isegi sadu kilomeetreid.

Esimesed apsud

Alguses, kui teed head, tehti korralikku sõitu läbiti ööpäevaga koguni 1800 kilomeetrit. Kui peale tankimist oli Omskini veel  500 kilomeetrit, avastati, et auto mootor jätab vahele. Arutelu käigus otsustati ühendust võtta Omsk off road klubiga, kelle abiga õnnestus leida remonditöökoda. Majutuseks pakuti neile hubane köök kohalike kontoris, kus saadi inimese moodi õhtu ja öö veeta.

Remondiga läks mitu päeva ja autot kätte saades saadi ka ilus tšekk, mis oli paras kirves eelarvesse. Hea, et juhtus seal, kus abi võtta, mitte kusagil tundras, kus oleks antud vigade likvideerimine osutunud tunduvalt keerulisemaks ja kulukamaks.

Huvitav kohalik

Blogist: „Kohtusime jakuudiga, kes meile suitsuvorsti eest 60 liitrit kütust andis. Hiljem avaldas soovi, et me ta siia lähedale (esimesse) külla ära viskaksime. Noh aga mis nende mõistes tähendab lähedane on tegelikkuses 100 kilomeetri kaugusel. Alguses kukkus vana autos turtsuma, kui üritasime teada saada kohalikku eluolu. Aga kui maha rahunes, ilmnes, et tegu on kohaliku teatmeteosega. Nii teadis ta rääkida, et siinkandis olla korduvalt katsetatud tuumapommi. Tegu siis maa-aluste katsetustega, milles puuriti auk kahe kilomeetri sügavusele, kus pomm õhiti. Ühest selleks otstarbeks puuritud august möödudes naeris jakuut, et seal tuleb suu kinni hoida ja läbi nina hingata."

Teemandikaevandus pakkus võimast vaatepilti

Käisime Mirnõis, et näha üht suurimat inimeste poolt kaevatud auku -  lahtist teemantikaevandust, kus augu suu läbimõõt pea üks kilomeeter. Selleks tuli läbida üle 1000 kilomeetri pikk žimnik, milleks vaid kahe auto laiune jäine rada. Aga katsumus oli seda väärt. Auk oli suurem kui ettekujutus sellest. Aegajalt jäi teele ka parklaid, kus söökla, saun ja pood kõik ühes kompleksis. Need töötavad vaid hooajaliselt talviti, ning osad näevad välja parajana urkana kuhu tsiviliseeritud inimene oma jalga heameelega ei tõstaks.

Jakuutia

Blogis: „Jakutskis möödusid päevad remontimise ja lõõgastumise tähe all. Ööbisime kohalike poolt organiseeritud korteris, kus nii soe vesi kui ka pesumasin. Puhtaks nii pesu, kui ka ihu. Autode remont sai alguse pühapäeval, kus ühel autol keevitati rattahoidja kui ka katuseraami kronsad, mis külmade ja „ideaalsete" teeolude tõttu pragunema hakkasid. Teine auto sai omale alla uued ja korralikud vene siselohvid ja keevitatud tagasi ka irdunud rehvilukk. Esmaspäev jätkus remontimise meeleolus.Õlivahetamast tulles hakkas häälitsema tagaratta laager, õnneks kohtasime kohe eelmise päeva töökoja omanikku, kes enda juurde kutsus. Õnneks avastasime vea õigel ajal, sest rummu maha võttes ja seda kallutades kukkus kogu seal asuv laager kolinal põrandale. Kahjuks oli laager rikkunud ka rummu. Õnnekombel oli see ühes romulas olemas ja õhtuks olime jälle stardivalmis. Ületasime jäise Leena ja suundusime 2000 kilomeetri pikkusele „kontide" teele, mis ehitamisel olla mingitel andmetel nõudnud kahe miljoni inimese elu. Õhtul magama minnes näitas kraadiklaas jälle 30 külmakraadi. Järgmisel õhtul juba -40 ja hommikul alla -53."

Blogist: „Jakuutia viimaseks linnaks jäi meile Chersk. Linna sisse sõites tervitas meid politsei, kes dokumente ja lubasid kontrollima asus. Kuna autod vajasid tankimist, juhatati meid politsei poolt esimesse ja ka vist ainsasse tanklasse. Tankimise käigus külastas meid ka piirivalve, kes omakorda kõik dokumendid üle kontrollis. Kuna meil Jakuutia lubadega kõik korras, siis siin mingeid probleeme ei tekkinud. Ainult naerdi selle peale, kui kuulsid, et me läheme Tiksi poole, sest uudised mis meist alati sammu või kaks ees olid, väitsid meie teekonna sihtpunktiks ikka Anadõr.

Tanklasse saabus ka ajakirjanik, kes meist uudislugu tahtis teha. Vana tutvustas meile linna mikrorajooni ja siis sujuvalt ning viisakalt meid linnast välja juhatas."

Tšukotka

Edasine tee viis Tšukotka poole. Jutud žimnikutel liikuvatest kolmest Toyota Land Cruiserist liikusid väga kiiresti.  Bilibino linnapiiril võtsid meid vastu politseinikud, kes olid meid oodanud juba terve ööpäeva ja hakkasid kohe dokumente uurima ning kõike kirja panema.  Siis veel mõned ametnikud ja lõpuks Vene eriteenistus FSB.

Kuna meil Tšukotka lubasid polnud, tehti meile põhjalik protokoll. Samuti kuulati üle meie sinnamineku põhjused ja võeti sõrmejäljed. Edasi ei soovitatud minna, sest siis võib meid tabada veel karmim kontroll, kus võidakse tühistada meie viisa, konfiskeerida meie autod ja maalt välja saata. Anadõrini jäi meil 700 kilomeetri ringis.

Tšukotka lubade mittesaamine osutus meie lube ajanud reisibüroole saamatuseks, kuna nemad ei olevat õigeaegselt lubade kooskõlastusi ajanud. Aga raha võtsid vastu küll.

Ots kodu poole

Meie viimaseks punktiks Tšukotkal jäi Bilibono. Kuna läänest olime tulnud ning põhja ja ida suunda ei soovitatud minna, siis võtsime suuna lõunase Omoloni poole, kuhu mingitel andmetel pidi viima simnik, et seal kaudu kodupoole teele asuda.

Ühes mahajäetud külas peatas meid Kamazi-juht ja palus paar kilomeetrit edasi viia, et vaadata mis teeolud eespool on kuna mingi lõi oli raskesti läbitav olnud nädal tagasi, vaadanud paari km pika lõigu üle palus külla tagasi viia ise imestasime, et  päris korralikud rajad, kuid juba mõnesaja meetri pärast liikusime edasi väga vaevaliselt. Siis tuli meile järele paar Kamazi, kes meile jälje ette sõitsid, aga koos vintsimistega läbisime see päev vaid 200 kilomeetrit.

Ühel hommikul üllatsid meid lahtilükatud teed ja lummavad vaated. Hilinenud vastlapäeva tähistamiseks tegime kaasavõetud suuskadega auto taga slaalomit. Termomeeter lähenes juba nullile.

Enne Omoloni küla kohtasime ka põdrakasvatajaid, kes meile lahkelt oma elamistingimusi tutvustasid. Omoloni jõe üleasime jääse auke puurides ja paksemat jääd otsides, kuigi koolmekoht oli lahti (seal ca 70 cm sügav vesi) ei tahtnud autosid märjaks hilisema jäätumis- ohu tõttu.   Valitud teekond läks mööda saanirada, kust saime jää paksuseks 15 - 20 sentimeetrit. Mõned meetrid kõrval vaid 3 sm.

Et dokumendid ikka alles jääks, pakkisime need seljakotti ja transportisime inimjõul turvaliselt üle jõe. Ka autod ületasid jõe vahejuhtumiteta ning asusime teele sinnapoole, kus pidid ees ootama kaks Kamazi ja üks Tatra, kes eelnevalt omale teed olid rajanud ja sealjuures meeletutes kogustes kütet maha sõitnud. Selle 18 kilomeetrise tee läbisime kusagil nelja tunniga vaheldumisi vintsides ja sõites.

Lumevangis

Kuna tuisk oli teinud oma töö, ei osanud me arvata, kui kauaks me antud kohta laagrisse jääma peame. Igavuse peletamiseks hakkasime iglut ehitama. Plaan oli sinna ka magama minna, aga kahjuks läks liiga külmaks. Mehed jalutasid mööda saaniradu ja jõudsid lõpuks külla, mis oli laagripaigast 15 kilomeetri kaugusel.

Kohalike käest siis kuulsime, et Omolonis pidavat olema Venemaa kõige kallim internaatkool, mille ehitamist alustasid kanadalased kümmekond aastat tagasi, kui külas elas veel 3000 inimest. Ehitust nemad ei lõpetanud, sest enamus ehitusmaterjalidest lihtsalt varastati ära. Kui lõpuks kool valmis ja kulud kokku arvutati, olla summaks 200 miljonit rubla. Kahetsusväärne on ainult see, et kooli ehitamise käigus on kokku kuivanud ka küla elanike arv ja nii pidavat praegu elama seal umbes 600 inimest. Nii pidavatki nad igal sügisel püüdma koolilapsi ümberkaudsetest metsadest.

Ülejäänud päevad veetsime laagris vaheldumisi söömise ja magamisega, kuni meid külastas Omoloni poolt tulev kolonn. Me siis õnnest ogarad, kuna see tähendas meile, et sõit võib jälle alata. Enne sõitma asumist saabus meile Omolonist saaniga 300 liitrit tellitud kütet ja nii me uuesti liikuma hakkasime. Kokku olime lumevangis kuus päeva.

Oimjakon

Magadani trassi poole liikusime vaevaliselt. Isegi lahtilükatud rajad meenutasid pokumaastikku.  Nii  saime 14,5 tunniga läbitud vaid 139 kilomeetrit. Pearõhk oligi liikumisel. Söögitegemisele me aega ei raisanud, tarvitasime Freespordi poolt kaasapandud toidupakke ja joogivee saime jõest.

Kui olime läbinud 1060 kilomeetrit, jõudisme välja kõvakattega teele. Edasi suundusime Oimjakoni, mida peetakse maailma külmapooluseks ehk püsiasustusega piirkond kus on mõõdetud kõige madalam temperatuur maailmas. Eelmine aasta olevat mõõdetud ka rekordiline temperatuur, milleks siis -71,3 kraadi.

Susuman

Viimasel simnikul üritas autol esisild kiirem olla kui auto. Katki oli läinud kinnitused mis silda auto all hoiavad. Õnneks ainul poolenisti. Peale ebavajaliku eemaldamist sai jälle liigelda.

Susumani jõudes pidime kiiremas korras otsima keevitamise võimaluse, mille ka leidsime. Paar tundi pusimist ja jälle kõik OK. Kui lõpuks küsisime palju võlgneme, tuli vastus, et eesti ja vene rahva sõpruse auks ei ole vaja midagi ja ega me teid nagunii siia ei oleks jätnud. Keevitajale poetasime ikka vaikse tasu hea töö eest. Sususman on kullakaevandajate asula kus meid aidanud firma toodang on 250 kg kulda aastas.

Tagasiteel nägime palju mahajäetud asulasid tee ääres. Ühest suuremast, Kadõktsanist, ka läbi sõitsime. Aastaid tagasi, külmal talvel, oli linna katlamaja plahvatanud ja kuna taastamine suure külmaga osutus võimatuks, otsustati linn evakueerida ning uuesti kasutusele ei võetudki.

Lahkusime Jakutskist Tõnda suunas umbes 1000 kilomeetrisele teele, vaheldumisi  kruus, jää ja asfalt.

Tõndasse jõudes oli ilm juba päris soe. Kuna edasine teekond viis BAM ile, tuli kiiresti liikuda, sest jääminek võis alata. Õnneks olid enamik jõgesid veel jääs ja tagasisõit ei valmistanudki mingeid raskusi.

Rong

Enne Uuraleid otsustasin vahetada transporti ja asuda rongile. Lihtsalt niisama, huvipärast. Nii täitus ka mu unistus sõita Venemaal veidike pikemalt mööda raudteed.

1. aprillil seisin Punasel väljakul, justkui aprillinali. Paljud tuttavad ei saanudki aru, kuidas ma sinna sattusin. Pidin ju olema reisil maasturitega. Mu imestuseks polnudki Punane Väljak nii suur kui ettekujutuses lapsena telerist paraade jälgides tundus. Koju jõudsin ööpäeva jagu reisikaaslastest varem.

Tagasi mõeldes

Reis oli seekord emotsionaalselt raskem. Esiteks oli see pikem, külm vaevas autosid ja lumevangis olek polnud just meeldiv tegevus.  Võin öelda, et vene inimene  sind hätta ei jäta - otsib öömaja, aitab kiiremas korras autosid remontida, kes-teab-kustkohast kokkuotsitud varuosadega, tutvustab oma elukeskkonda ja on muidu uudishimulik. On ka põhjust. Ega kolm maasturit hullude eestlastega korraga ühel ajal Venemaa avarustesse just väga tihti  ei satu.