Õnnitlused vennatütar Triinule! Ilm on pilves, 15 kraadi, õnneks ei saja. Terve pikk päev autos filme vaadates ja näputööd tehes. Kui kauemaks lähen, on mul alati mingi tööriist kaasas, sedakorda heegelnõel. Kohalikust poest sain lõnga ja teen susse, mis meie perele väga hästi peale lähevad. Nädal aega juba näpud sügelesid, nüüd on korras. Ja nii see päev õhtusse veerebki...

Läbisõit 0 km.

Üheksas päev

Õnnitlused Anneliisile! Uus haagis sadamast taha ja sõit läheb jälle Lõuna-Saksamaale Kasseli poole, kus mäed ja orud kaunist vaatepilti pakuvad.

Koormaks 13,8 tonni segakaupa. Vesi hakkab põldudel natuke järele andma, nii palju uputusi enam pole. Ilm on imelik - kord pilvi, kord päikest, sekka ka mõned vihmapiisad.

Sihtkohta jõuame ettenähtust neli tundi varem ja peame ootama. Koorem, mis tavaliselt poole tunniga maha võetakse, laaditi autolt maha tervelt kaks tundi (!) - neil ju aega küll. Uut koormat pole, tööaeg on läbi ja nii me õhtule jääme.

Läbisõit 481 km.

Kümnes päev

Magatud küll, aeg oleks tööle hakata, aga koormat ei ole. Ootame veel mitu tundi enne kui saame marsruudi - Fulda ja Milupa piimatööstus. Poole tunniga saab kauba peale ja edasi hoopis Hollandisse. Tee kulgeb jälle üles-alla ja remondi tõttu vasakule-paremale.

Kahju, et raps juba õitsenud - need suured põllud on õitsemise ajal väga ilusad. Nüüd paraku kõik ühtlane roheline. Esimene niide on samuti tehtud, kenad heinapallid põldude peal järgmist korda ootamas...

Öömajale jääme peaaegu mahalaadimiskoha väravasse, sest koorma saab maha alles homme hommikul kell 6.

Läbisõit 465 km.

Üheteistkümnes päev

Kaup varakult maas, sõidame 9 km kaugusel asuva pealelaadimiskoha poole. Seal 22,3 tonni sügavkülmutatud mahlasid autole ja tagasi Travemündesse, sadamasse.

Ilm on imelik - pilves ja ei ole ka, sooja 20 kraadi. Minu jaoks algab jälle igav tee, mis mööda lauskmaad kulgeb ja mis paljukordsete sõitude tõttu üsna tuttav tundub.

Põhja-Saksamaal on kiirtee äärne üldiselt lage, ainult põllud ja sekka natuke metsa. Hallid hobused, kollased lehmad, lambad...Saime ka „lumesadu", mis kohati üsna tihe - paplite alleed langetasid oma õisi. Täna oli jälle hea päev, pesime auto ära ja saime ka ise duši all käia. Igas peatuskohas sellist võimalust ju pole ja nii tuleb ära kasutada kohad, kus end värskenda saab.

Ööseks läksime jälle Küknitzisse, oma väiksesse bensukasse.

Läbisõit 538 km.

Kaheteistkümnes päev

Tööd ei ole, ilm pilves, aga ei saja. Lõunaks pääsevad taevaluugid valla ja jääbki sadama.

Väga igav päev, välja ei saa ja nii tuleb leida „tubast" tegevust. Ristsõnad said ka otsa. Lõunaks tuleb sõnum, et õhtuse laevaga saabub haagis, järelikult ootab ees öötöö.

Tegime süüa ja Serx läks magama. Üritasin samuti silma kinni saada, aga kuidas saabki õhtul kell 6 uni tulla, kui päeval sai lõunauinak tehtud! Jalutasin siis linna peal ja mängisin arvutimänge.

Õhtul kell 11 stardime Skandinavienkaile haagise järele, hommikuks peab jõudma Luxembourgi. Seekord on teine auto ka samal marsruudil. Nii me siis sõidame kahe autoga.

Mina muidugi vahelduva eduga magan ja olen üleval, aga kui valgeks läks, siis nautisin loodust. Vahepeal sõitsime isegi läbi pilvede. Nii kõrgelt läheb tee ja kohati on seda tunda ka kõrvades - lähevad lukku.

Läbisõit peaaegu 0 km.

Kolmeteistkümnes päev

Hommikuks jõudsimegi kohale ja jääme mahalaadimise ootele... ja ootame 7(!) tundi. Läheme kohalikku tööliste restoranis, sõime praekala juurviljade ja riisiga. Maitselt oli hea, kala natuke kuiv, aga suhteliselt kallis - kaks portsu maksis 16.77.

Jälle on tööaeg lõhki. Kui vahele jääme, on trahv üpris soolane, aga meie õnneks pole veel kinni peetud ega kontrollitud.

Koos laadimisega 9 tundi kohustuslikku pausi tehtud läheme otsima peatuskohta, sest nüüd on nädala töötunnid täis ja see nõuab 45 tunnist puhkust.

Metsloomad on siin väga hästi „kasvatatud" - neile on tehtud üle kiirtee põõsastega kaetud eraldi sillad. Kas nad neid ka kasutavad, ei tea.

Peatume Kuehne Nageli platsil. See firma on Soomes peamine tööandja ja neil on Euroopas mitmeid kontoreid. Läbisõit 752 km.

Neljateistkümnes päev

Tuleb pikk päev kohapeal. Parklas on ruumi palju, aga õnneks on ka põõsaid ja natuke metsakest selle ääres. Hommikul sõime kõhu täis ja läksime jalutama. Leidsime bussipeatuse ja veerand tunni ning kahe euro eest olime Luxembourgi kesklinnas. Linn, kus ma enne käinud polnud, on puhas, ilus ja suur - üks pood teise otsa, kõige rohkem on aga vabaõhukohvikuid ja -restorane. Kõikjal uudistavad turistid. Parke on vähe näha. Kel tahtmine minna vanalinna, mis 1994. aastast kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse, siis kirikute järgi leiab selle alati üles. Tundub, et vanalinnad on Euroopas kõik üpris sarnased.

Sattusime meie mõistes täikale, kus müüdi isegi Eesti kroonisente. Kahjuks ei küsinud, palju maksavad. Enamus kaupa on majapidamisest - metallist, klaasist, kristallist.

Palju on ka ehteid. Jalutasime sel viluvõitu päeval mitu tundi, tagasi tulles tegime "kodus" suurpuhastuse, seejärel veel kino ja magama!

Läbisõit 0 km.

Viieteistkümnes päev

Õnnitlused ämmale! Jälle tuleb terve päev kohapeal olla. Täna linna ka ei saa, sest pühapäeval puhkavad isegi bussijuhid ja transport ei liigu.

Poed on samuti suletud, firmad ei tööta, ainult toitlustuskohad on inimesi täis. Üritan küll auto kõrval murul päevitada, aga lihtsalt pikali olemine pole mulle kunagi istunud. Seega läksin jalutama ja ümbrust uudistama.

Leidsin väga ilusa korralikult hooldatud metsaraja koos puhkekohtade ja pinkidega. See rada on ilmselt viimase sõja ajal tähtis olnud, kuna sildid ja mälestuskivi nimedega viitab aastatele 1940 - 1945. Ühel pool rada laius arvatavasti kunagi mets, mis nüüdseks firmasid täis ehitatud. Teisel pool paiknevad viljapõllud. Lõunal teeme süüa, seejärel lõunauinak ja filmide vaatamine ning kuidagi veeretame ka selle päeva õhtusse.

Läbisõit 0 km.

Kuueteistkümnes päev

Õnnitlused tädipoeg Reinule! Kaks päeva juba seistud, aeg tööle hakata, aga üle tee laadimiskohas öeldakse, et meie koormat ei saa - tulge kahe tunni pärast.

Igavesti suur laadimisplats (umbes meie Kohila staadioni suurune), aga minu vasak jalg leidis ainukese augu ning olingi pikali nagu kirjamark. Olin nii õnnetult astunud, et jalg valutab terve päeva. Jälgin, et varbad ikka liiguksid. Määrisin jala Diclaciga kokku, aga sidet ei olnud. Serku andis ühe T-särgi, millest sain korraliku sideme lõigata. Jalale toetuda igatahes ei saanud, tuleb anda rahu - ehk paari päevaga saab korda.

Seniks saab mu liikumist lonkamiseks nimetada, kuid kus parata - kuninglikus asutuses tuleb ju ikka käia...

Kui oleme juba neli tundi oodanud, antakse korraldus sõita Belgiasse. Vot nii! Pool tööpäeva jälle raisus. Kuid ega ise ju valida saa, tuleb teha, mis öeldakse.

Belgias on väga palju kuuski ja tundub et neid on ka palju erinevaid sorte, mis justkui saludena erinevatel aegadel spetsiaalselt istutatud. Avarii tõttu saadekase meid läbi Brüsseli äärelinna. No on see ikka sõit, tänavad on nii kitsad, et kohati panin isegi silmad kinni, hirm hakkas, et ei mahu läbi. Aga mul on ju superautojuht, läheb igast kohast läbi!

Jälle laadimine, mis võtab üle kahe tunni ning 10,5 tonni sügavkülmutatud juurviljaga umbes 20 km edasi, et haagisele täislast peale saada. Arvame, et seal on tööpäev juba läbi... Ja nii ongi - laadimine homme hommikul kell 8. Neli autot juba homset ees ootamas. Õnneks on tiheda heki taga mõnus põllumaa, tuleb seal „ära käia", sest öösel on kontor kinni ja mujale minna pole... Aastatega on igasugused olukorrad õpetanud ettenägelik olema...

Läbisõit 357 km.

Seitsmeteistkümnes päev

Ilm ilus, kohe hommikul saame kauba ja tagasi Travemündesse. Tuleb pikk päev täis „puhast", veidi üle üle 700 km pikkust sõitu 16, 4 tonni külmutatud juurviljaga.

Jalg on juba parem, natuke võib isegi peale toetada. Sooja 28 kraadi.

Hollandis piirnevad kõik karjamaad kanalitega, nii et loomade jaoks karjused ja traataedu püstitada pole vaja. Teed on siin väga head. Autojuhid ütlevad - Euroopa parimad.

Sõit koos kohustuslike peatustega sujub hästi ja nagu ikka umbes 60 km enne Lübeckit hakkab peale - teede ja sildade remondid, „staud" jne. Uh, jõudsime siiski õigeks ajaks sadamasse! Nüüd peale pikka tööpäeva sööma ja magama.

Läbisõit 754 km.

Kaheksateistkümnes päev

Ja jälle uus tööpäev. Sadamast haagis taha ja lähemegi - seekord Lõuna-Saksamaale.

Koormaks 19,9 tonni pergamentpaberit Soomest. Alguses taas teede remondid, sildade ehitused, „staud"...

Jalg on mul juba päris kobe, liigese kohalt veel valus, aga pidev määrimine ja kinni sidumine on hästi mõjunud. Kuigi üleeile oli ehmatus suur, kui astuda ei saanud. Kiirabi siiski kutsuma ei hakanud, sest varbad ju liikusid ja longates sain edasi ka. Tuleb lihtsalt talle rahu anda nagu ütles Karlsson.

Teist päeva on juba 30-32 kraadi, kohati isegi 36. Siin Kasseli kandis on teed tõesti väga suurte tõusude ja langustega, erinevalt Tirolist, kus liiklemine sildade ja tunnelitega sujuvaks muudetud. Aga mäed on tõeliselt ilusad, pole aegagi muud teha, kui ainult loodust nautida. Asustus paistab kiirtee ääres hõre üsna olevat.

Seekord on tõeliselt kiire mahalaadimine - kohale ja kohe maha. Lõunaks on maasikad, vaarikad, jäätis ja kohv.

Ega sellise kuumaga muud tahagi. Sõidame edasi järgmisse laadimiskohta, kuhu on umbes 60 km ja jääme ööbima. Õhtul kell 8 ikka veel 36 kraadi ja tuuleõhkugi ei ole...

Läksime natuke jalutama linnakese peale, mille nimi Haiger - ilus saksapärane väikelinn, kus elab väga palju türklasi.

Linn on ilus oma purskkaevude, pargikeste ja muidugi tänavakohvikutega. Suures poes oli mõnus, parajalt jahe, rahvast õhtuse aja kohta küllaltki palju.

Läbisõit 593 km.

Üheksateistkümnes päev

Õnnitlused tütar Margitile! Täna hakkame laadima hommikul kell 6 ja sooja juba 25 kraadi. Öösel oli küll sant magamine, jube palav, kuigi aknad ja katuseluuk olid lahti. Aga mul on hea mees, lubas minul all koikul magada, sest seal on natuke jahedam kui üleval. Koormaks saime 7,9 tonni elektrilisi vidinaid. Täna on meil „reisusihiks Rotterdam".

Eile õnnestus ühest väikesest poest saada lõnga ja nüüd on mul pikal sõidul vähemalt mingi tegevus.

Mitu tundi juba sõidame subtroopilises kliimas. Sooja 24, päikest pole, udune, niiske. Lõunaks olemegi Rotterdamis.

Hollandis meeldib mulle kõige rohkem, sest siin on jalgrattasõit au sees. Hakkab sadama peenikest vihma, aga vähemalt soe on. Varsti jääb vihm järele ja läheme äärelinna jalutama. Ka siin on väga palju türklasi ja mustanahalisi. Leidsime mitmesaja meetri pikkuse maja, mis poode täis pikitud. Rahvas on lahke, alati juhatatakse kui midagi vaja üles leida. Jäime ööbima.

Läbisõit 397 km.

Kahekümnes päev

Õnnitlused Luulele! Tänane hommik algab väga vihmaselt. Otsime laadimiskohta. Siin Rotterdami sadamarajoonis on neid ju sadu ja enamus lausa mere kaldal.

Saame jälle sügavkülmutatud mahlasid, seekord suurtes 200-liitristes tünnides, mis tuleb laadida erineva temperatuuriga +4 kraadi ja -16 kraadi. Sel puhul pannakse haagises vahesein vahele ja külmik töötab kahel erineval temperatuuril.

Tünnid on väga erinevates toonides, ilmselt iga mahla jaoks oma värv. Meie „margiks" said rohelised. Väikesed tõstukid siblivad nagu sipelgad ringi, aga kohvipaus on püha.

Kui kell kukub, jääb laadimine pooleli ja autojuht ootama. Paberite kordaajamisele ja laadimisele kulus kokku kolm tundi. Pealelõunal tuleb lõpuks ka päike välja.

Need „staud" pakuvad iseenesest väga huvitavat vaatepilti. Mõni autojuht on kohe väga närviline ja sõelub pidevalt radade vahel nagu kiirendaks see asjade käiku mõne minuti võrra. Mõnikord juhtub just vastupidi ja kõrvalrada saab varem liikuma.

No nii! Travemündes haagised vahetatud ja Serks peab minema Itaaliasse, kuhu mina enam minna ei saa, sest pühapäeval algab kojusõit. Pean leidma Lübekis endale üheks ööks peavarju. Ööseks jääme Seelandkaile.

Läbisõit 595 km.

Kahekümne esimene päev

Hommikul viib Serks mind Lübeckisse, kus umbes 300 meetri kauguselt meie autode vahetuskoha läheduses leiame neljatärnihotelli, mis on jube kallis, aga tänavale ei saa ju jääda, pollar korjab kohe üles. Meie buss tuleb alles homme.

Minu tuba asub kuuendal korrusel, padja peal on isegi pakike unelammaste komme. Rõdult on kolme kanti Lübecki linnale väga ilus vaade. Kõik on valge. Hommikupoole käisin natuke „jalutamas" - ristmikult igasse suunda, kuni õige tee üles leian. Seejärel kerge lõunauinak, duši alla ja jälle jalutama.

McDonaldsis tegin lõunasöögi (minu lemmik - roheline salat kastmega) ja õhtuks kutsuti Serksi töökaaslaste juurde parklasse grillima - on ju jaanilaupäev.

Kolm meest olid juba parklas, aga grillist ei tulnud midagi välja, mehed olid juba vindised ja ma läksin hoopis poodi. Võtsin 0,1-se brändi, McDonaldsist suure kohvi ja läksin tuppa teleka ette jaanilaupäeva pidama. Päris mõnus oli lebotada...

Kahekümne teine päev

Eile jalutades leidsin mõnusa koduaia kohviku, mis on juba kella 6-st avatud. Nii ma siis läksingi sinna kohvitama. Hotellis oleks pidanud toitlustamise eest veel eraldi maksma ja see oli ikka väga kallis. Pererahvas oli väga lahke, kohvi kõrvale ka soojad saiakesed.

Kohvi joodud, läksin parklasse. Kuna bussi ei olnud, jalutasin veel natuke. Lõuna paiku saabus buss, vahetusautojuhid pakkisid oma träni kokku ja algas umbes 22 tunnine sõit tagasi koju. Et oli oli jaanipäev, nägime õhtul Poolas väga palju lõkketulesid. Ma ei teadnudki, et poolakatel ka see komme on.

Õhtusöögi paigaks on autojuhtidel Poolas kindel koht, kus nad alati käivad ja kus neil oma lemmiktoidudki välja kujunenud. Minul on selleks guljaš.

Vastu hommikut Leedus ja Lätis oli teede ääres näha ka eilseid poolpiduseid inimesi. Kuna mõlemad autojuhid olid Haapsalust, siis tegin ma vahepeatuse klassiõe juures.

Varsti tuli Gertu mulle järele ja sain lõunaks koju. Ole kus tahad, aga kodus on ikkagi kõige parem...

Kokkuvõtteks oli minu puhkus ilus ja huvitav. Ja järjekordselt ma veendusin, et see töö ei ole kerge - rekkameestel on kas raudsed närvid või pole neid üldse. Ootamine, liiklus, teed, manööverdused!

Kokku sõitsin kodust koduni umbes 12000 km.