Rektor Vallo Nuust meenutab: peale musta leiva polnud meil midagi!
Kaheksakümnendate lõpus hakati rääkima Molotov-Ribbentropi paktist, asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, Tartu levimuusikapäevadel toodi taas avalikult välja sinimustvalged lipud ja Kuperjanovi mälestusmärgi juures lõppesid haarangud.
Hallide nägudega inimesed käisid küll veel hallide riietega ja vahetasid viinatalonge seebitalongide vastu, aga taevas hakkas ühest servast justkui heledamaks tõmbuma ja tekkis lootus, et võibolla Juhan Liiv eksis, kui kirjutas: “must lagi on meie toal”.
Kaheksakümnendate lõpus sai mitu põlvkonda eestlasi ühtäkki teada, et maailma äär ei asu Tallinna sadamas.
Maailma äärel lõhnas värviliselt
Jouko kohendas valget skandinaavia teklit, pühkis vuntsid vahust puhtaks ja kiitis Humala õllekeldri legendaarseid soolaube. “Herkullista,” ütles ta ja pööritas silmi.
Pärast kolmandat kannu selgus, et Tallinnast ainult 80 kilomeetri kaugusel on Helsingi ja Helsingis on veel joukosid, maunosid ja kyöstisid – hulle, kes on valmis meie “musta laega” maale õppima tulema. Kes riskivad saada kõhuvalu siinsest hapust õllest ja jumal teab millest tehtud maksavorstist, mida me kutsusime koeravorstiks, aga ikkagi sõime.
Me taasasutasime üliõpilaskorporatsioone ja korraga selgus, et Soome, Saksamaa ja Kanada ei olegi meie narrimiseks välja mõeldud. Et seal elavad samasugused inimesed nagu meie ... kuigi ilma koeravorstita.
Siis viis Georg Ots meid esimesele välisreisile. Laevas olid vaibad maas ja ennäe – “valge laev” oligi päriselt olemas. “Tervetuloa hyvät ystävät,” lehvitas Jouko Helsingi sadamas ja imiteeris kraapsu.
Me sõime esimest korda elus spagette ja ei suutnud ära imestada, kuidas saab kauplustes olla nii imeline värviline lõhn.
Järgmine kord Stockholmis oli imestamise kord Rootsi tolliametniku käes, kes ei suutnud mõista, miks tahavad Ida-Euroopa tudengid Stockholmi viia kümneid pätse musta leiba. Igaks juhuks tehti põhjalik läbiotsimine ja kingapaeladki muditi läbi. Peale leiva ei leitud midagi – midagi muud polnudki.
“Tack så mycket!”
Kuidas selgitada kuskil Södertäljes või Brommas elavale keskklassi rootslasele, et rubla ei maksa midagi ja peale musta leiva pole väliseesti sõpradele midagi viia.
Reisimise filosoofia
Joukost on saanud ajaloodoktor ja minust tema poja Antti ristiisa. Me mõlemad oleme läbi reisinud suurema osa Euroopast, külastanud teisi kontinente ja õppinud ning õpetanud teiste maade ülikoolides.
Mina ei arva enam ammu, et maailm mahub Tallinna ja Sahhalini vahele ning enam ammu ei aja eesti õlu Jouko kõhtu valutama.
Kaheksakümnendate lõpus ei teadnud me Joukoga midagi Erasmuse üliõpilasvahetuse programmist.
“Usun, et on nii oluline käia ja näha ja mitte sulguda omaenda kapslisse,” ütleb üks meie välismaal õppinud tudeng. “Niimoodi käies õpid eelkõige ka teistelt inimestelt, kaaskunstnikelt, õppejõududelt, avastad endas nii palju uut ja ka unustatud vana ning võid teha kardinaalse pöörde oma elus. Kõik see aga annab nii palju ja teeb tugevamaks ning enesekindlamaks ning avatumaks isiksuseks, kunstnikuks. Õpid nn human skills`e, kuidas teha koostööd ja mõista teisest kultuurist inimesi, näed, et sa pole maailma keskpunkt, vaid tajud ikka ja jälle teistega arvestamise olulisust ning vaatad üle oma prioriteedid elus.”
Või teisal: “Uued erialased oskused ja hoopis teistsugune suhtumine kunsti!”.
Kui vaatan tänaseid tudengeid, kes mängleva kergusega suhtlevad sõpradega üle kogu maailma või teatavad silma pilgutamata: “Ah, lähen Erasmusega aastaks Brasiiliasse São Paulo ülikooli,” meenuvad mulle Ilmar Talve read raamatust “Juhansoni reisid”.
“Reisimiseks on nüüdsel ajal vaja raha, nii nagu igaüks teab, mida rohkem seda parem. Aga igaüks, kellel on raha, pole seepärast veel reisija. Tõeliseks reisimiseks peab olema ka filosoofia, kas sügavam või madalam, pole nii väga tähtis. Kui filosoofiat ei ole, siis ikkagi mingisugune sund, kas sisemine või väline,” kirjutab Talve.
Ja mulle tundub, et Erasmuse kõige suurem teene ongi see reisimise filosoofia, mis on noorele põlvkonnale nii omaseks saanud. See “mingisugune sund”…
Et enam ükski põlvkond ei arvaks, et maailma äär asub Tallinna sadamas.
