Retk Emajõe Suursoo looduskeskusesse

Pidasime oma kooli 243. sünnipäeva Emajõe Suursoos looduskeskuses. 28. septembri ilm oli küll vihmane ja tuuline, kuid see ei rikkunud kellelgi head tuju.

Väiksemate rühm läks Emajõe­le parvetama, suuremad aga mat­karajale. Kõndisime päris palju ja kellel polnud kummikuid, said jalad üsna märjaks. Matkarajal kõneles giid palju huvitavat loo­dusest. Nägime kopratammi ja saime teada, et koprad võivadki soole alguse panna.

Veel saime teada, mida on tei­nud tulvavesi Emajõel ja mis juh­tub siis, kui kaldaäärsed puud maha võtta. Giid rääkis veel äl­vest ja laukast ning erinevatest sootüüpidest. Älves on pealt kin­nine vesine lohk, aga laugas on kõigile nähtav veesilm. Soo- ja rabavesi on väga puhas, seda võib ka juua.

Pärast matka saime uudistada Emajõe Suursoo looduskeskust, kus kunagi asus kõrts ja veel varem linnus. Majas oli klaaspõ­rand, mille peale algul ei julge­nudki astuda, sest kartus oli läbi klaasi kukkuda. Läbi klaasi pais­tis ajalugu – inimeste luid, üks kahurikuul ja kõrtsi ajast potikil­de. Pärast maitsvat lõunasööki ja sünnipäevatorti vaatasime Ema­jõe Suursoost loodusfilmi, kus anti kogu kaitseala kohta üle­vaade. Igaüks sai oma teadmisi näidata töölehtede täitmisel.

Kõige põnevam aga ootas ees, parvesõit. Sõitsime ümber saare ja sõites tekkisid parve ümber väikesed lainedki. Alguses olime kajutis, aga uudishimu ajas meid varsti välja, mis sest, et oli kül­lalt tuuline ja vihmane. Kõik, kes tahtsid, said parve juhtida, mõ­nel tuli kohe hästi välja, aga mõni tahtis kangesti kaldasse sõita.

Meie tee oli umbes viis kilo­meetrit pikk, kuni jõudsime sa­damasse, kus meid ootas buss. Jõudsime tagasi maja juurde, ühinesime teise rühmaga ja al­gaski sõit kodu poole. See oli väga põnev ja muljetavaldav reis.

Täname retke rahastamise eest keskkonnainvesteeringute kes­kust ja meie vallavalitsust.