Riiakast papagoist Robbiest on saanud meeldiv vestluskaaslane
Paberitega papagoitreenereid Eestis naljalt ei leia. Üks neist resideerub just Saue vallas. Ääsmäe külas oma kodu koos elukaaslase ja perekonna täieõigusliku liikme, Aafrika hallpapagoi Robbiega, jagav Katarina Bright naudib linnalähedase maaelu olustikku väga. Et on vaikne ja rahulik ja „tead, kui palju seeni siin ümbruskonna metsades on, hullult palju!" Samavõrra rahulolu ja stressivabadust peegeldub ka Robbie ümmargustest nööpsilmadest. Tõsi küll - Ääsmäest ei oska ta ilmselt suurt lugu pidada. Tiivulise teeb õnnelikuks hoopis perenaise tähelepanu ja teadlikkus oma lemmiku vajadustest.
Robbie, suur hallikarva lind, kellel vaid sabaotsas välgub kelmikalt punast, nookab tähelepanu nõudes nokaga perenaise käe poole, kurisedes nagu suur isakass. „Paitust ootab," teab Katarina. Tema sõnul võib Robbie tundide kaupa sulgedes sügamist nautida ja rahulikult paigal püsida. Aga mitte alati ei ole see nõnda olnud. Pigem vastupidi.
Kuigi Katarina on lapsest saati hulkuvaid kasse koju tassinud ja kogu loomagalerii, keda meie lemmikloomapoodides pakutakse, on aastate jooksul tema kodust läbi käinud, siis Robbiega ei saanud ta algusaegadel kohe üldse kontakti. „Ma kohe kartsin teda, ta ikka suskas nokaga nii valusasti ja kriiskas kogu aja," meenutab Katarina. Loomaarst soovitas agressiivsele linnule lihtsalt rahustamiseks tops pähe torgata, aga muid nõuandeid linnuga toimetulekuks ei olnud kusagilt saada. Raamatupoodides ja -kogudes vastav kirjandus puudus. Ometi kangastusid perenaisele reisidel ja filmides nähtud papagoishow´d, kus tiivulised üsna sõbralikud ja inimesega heas kontaktis olid. „Olin üsna kindel, et peab mingi võimalus olema ja lõpuks pingsa uurimistöö tulemusena leidsin netist kuhjaga koolitusmaterjale. Pakutakse nii raamatuid, kui õppefilme. Tegelikult on netist võimalik soetada veel lisaks igasugust papagoide kraami, mida näiteks meie loomakauplustes ei ole," nendib Katarina. Tänaseks on Robbie perenaine tõlkinud ja läbi töötanud mitu inglisekeelset treeningraamatut ja vaadanud tunde õppevideoid. Selle tulemusena on suhted Robbiega saavutanud sootuks uue taseme.
Kui mõne inimese elutoa pilkupüüdvaim aksessuaar on poole seina suurune plasmateler, siis Katarina juures peatub pilk toa nurgas troonival linnupuuril. Liialdamata on see sama kõrge kui keskmine mees ja meenutab oma mõõtudelt pigem mahukat kummutit.
„Esimesena ongi vaja leida sobiv puur ja sellele sobiv asukoht," jagab Katarina teadmisi. Tema sõnul kasutab enamus linnuomanikke imepisikesi linnupuure, kus lemmik end lihtsalt ebamugavalt tunneb. „No milline oleks enesetunne inimesel, kui ta peaks stabiilselt jalad konksus istuma," toob ta näite. Linnul on vaja ruumi, et tiibu sirutada ja liikuda. Teine oluline möödapanek Katarina sõnul on see, et seesama tilluke puur riputatakse lakke kõlkuma. „See võib olla lahe vaadata, aga pidev kõikumine ei ole linnule hea," nendib Robbie perenaine. Oluline on leida puurile koht, mis ei oleks lauspäikese käes, samas päevavalgust peaks lind oma puurist ikka nägema.
Puuri sisseseade ei ole vähem oluline. Robbie omast leiab mitmel tasandil õunapuuokstest valmistatud õrred ja isetegemise käigus on valminud kiik ja küüniste teritamise vahend. „Ega poodidest midagi eriti saada ei ole, peenikesed plastmassist õrred, mida seal pakutakse, ei ole linnu jaoks kuigi sobivad," teab Katarina. Mänguasjad on abiks, et linnul tegevust leiduks ja igavus ei kummitaks.
Teine oluline komponent linnu närvikava stabiliseerimiseks on toit. Katarina sõnul on mõeldamatu, et Robbie ainult seemnesegudest toituks. Neil on küll oluline koht linnu menüüs, aga juurviljad ja puuviljad maitsevad Robbile hästi. Tegelikult mekib ta heameelega kõike, mida pererahvas. Näiteks võtab hommikul nokatäie piimakohvi ja ei ütle ära meega piparmünditeest.
Ka pesemine on tähtis. Katarina on näinud mitmeid linde, keda pole aastate kaupa pestud. „Nagu tolmulapid," iseloomustab ta neid. Looduses on papagoid vihma käes või sulistavad poriloikudes, aga koduses majapidamises peab perenaine taipama, et tiivulise tolmu koguv sulestik vajab aeg ajalt sugemist. Robbie saab korra nädalas veepihustiga üle loputatud, aga treenimise tulemusena on lind valmis ka päris duši võtma - lemmik on õppinud majaperemehe õlal ka duši all käima.
Need baastarkused, mille Katarina õpikutest kätte sai, on tegelikult lihtsad ja loogilised - lind on õnnelik, kui tema elutingimused on sobivad, aga reaalses elus ei oska linnupidajad sellistele detailidele
„Tuti on Robbie pruut," olla viimasel ajal Katarina papagoipoisi tihedaim sõnaline avaldus. Tuti on Robbie uus papagoi sõbranna, kellega on kevadel ka paaritumisplaan. Aga ka muidu on Robbie üsna sõnakas - telefoni helina peale kuriseb temagi „halloo" ja hommikuti kostub puurist tervitus, „tere hommikut".
Aafrika hallpapagoid peetakse üldiselt kõige kergemini koolitusele alluvaks papagoiliigiks. Linnu rääkima õpetamine oli Katarina sõnul siiski alguses kaunis kannatust nõudev töö, kuid nüüd õpib Robbie uued väljendid ära juba paari-kolme päevaga. Mõned väljendid nagu "tsau" ja "halloo" on tiivulisele külge jäänud igapäevasest elust, aga näiteks lauset „mina elan Ääsmäel", tuli Katarinal mõned päevad ette korrutada.
Sõnavara olla Robbiel päris suur, 150 peal loobus Katarina arvet pidamast, aga õhtustesse perekondlikesse vestlustesse sekkuvat lind kõvasõnaliselt kaasa. Ja mitte ainult - näiteks akna taha paigutatud linnumajasse sattuvate tiivulistega asub Robbie meelsasti kontakti. „Tere, kuidas läheb," küsib ta mõnelt juhuslikult akna taha sattunud tihaselt. Kui viimane vehkat teeb, siis muretseb: „Kuku, kus te olete". Juttu vestev Ääsmäe papagoi on tuntud ka külavahel, nii on Katarina kuulnud, et kõnelevast Robbiest inspireerituna on üks külalaps ka kanu dresseerima ja rääkima õpetama hakanud.
Enne rääkimiseni jõudmist tuli Robbiet inimese lähedusega harjutada. Alguses Katarina lihtsalt seisis puuri juures, päev-päevalt aega pikendades ja luges puuri kõrval tasakesi raamatut, et lind harjuks. „Papagoi ei ole nagu koerakutsikas, et kohe jookseb sülle. Usalduse tekkimine võtab aega," kinnitab Katarina. Ei saa nii, et linnu majja saabudes kogu pere ümber puuri sehkendab ja näpuga torkima tikub, sellest saab tiivuline ainult stressi ja sellise otserünnaku tulemuseni võibki mõnda peremeest kuulda kurtmas, et lind puuris ainult röögib ja on kole kuri.
Robbiega on jõutud niikaugele, et pererahva kodusoleku ajal on lind peamiselt puurivaba ja lendab toas ringi. Tal on tekkinud paar lemmikkohta platseerumiseks - näiteks kamina peal ja söögilaua äärsel toolil, kuhu linnu jaoks on meisterdatud spetsiaalne õrs. Külalisi armastab Robbie ka, tõsi küll, neid põhiliselt, kellega ta ka enne kokku puutunud on. „Vahel ongi selline tunne, et külla tullakse pigem Robbiele, istutakse puuri ümber, tema teeb show´d ja kõik naeravad," räägib Katarina.
Nagu iga teine lemmikloom vajab ka papagoi tähelepanu. Nii on Robbiega harjutatud käe pealt hooga ülepea kukerpallitama ning pehmet palli pisikesse korvi loopima. Sõrmega lauale koputades jäljendab Robbie nokaga seda järgi. Iga õnnestunud trikk pärjataks kiitusega. „Ta on ikka selline edev ka, vajab tunnustust ja kiitust," naerab Katarina.
Kui lind pahandust teeb, tuleb konkreetse valju häälega keelata, ikka samamoodi nagu kutsikaga. Robbie reageerib näiteks käsklusele „puuri" vastuvaidlematu suunavõtuga oma puuri suunas.
Katarina on oma papagoi kasvatamise kogemusest rääkinud ka mõnes ajakirjas ja loonud ka veebilehe www.papagoi.ee. Nende kaudu on tekkinud kontaktid kümnete teiste papagoiomanikega, kes oma lemmiku taltsutamiseks ja temaga hakkama saamiseks Katarina poole pöördunud.
„Vahel olen lihtsalt e-posti teel nõu andnud, mõnikord ka suisa koju läinud," kirjeldab naine oma kogemuste jagamist. Kas papagoi pedagoogikast praegu müügi- ja meikaritööd tegevale Katarinale päristöö võiks saada, ei oska naine arvata. Arvestades hallpapagoi hinda, mis küünib ligi 2,5 tuhande euroni, ei saa ilmselt eeldada, et neist saaks sama popid lemmikud, kui näiteks kassidest.
Praegu on ta nõustamistööd suisa tasuta teinud, aga mõte, et hakata Eestis kogu papagoi maailma asjadega kohe tõsiselt tegelema, on ta mõlgutanud küll. Kuidas võiks koolitada lemmikloomapoodide müüjaid, et nood oskaksid ostjatele adekvaatset nõu anda ja linnuperemehi endid ning miks mitte tegeleda ka tarvikute - alates puuridest kuni arendavate mänguasjade maaletoomiseni välja.
Olgu nende suurte plaanidega, nagu on, oma Robbiega mässab Katarina edasi veel aastaid, sest papagoide keskmine iga küünib 70 eluaasta kanti. Selle ajaga jõuab ilmselt pühendunud perenaine tungida papagoi hingeelu sügavaimatesse tasanditessegi.
