Ristna ilmajaam alustas tööd 1. aprillil 1922 vaatlusposti programmi järgi. Toona nimetati jaama sademetejaamaks. Vaatlusjaamas tehti, nagu nimigi ütleb, sademete mõõtmisi ning märgiti üles ka atmosfäärinähtuste esinemist. 1945. aasta veebruaris kolis ilmajaam Kalana külla ning jaam alustas tööd II järgu jaamavaatlusprogrammi järgi. Sademete mõõtmisele ja atmosfäärinähtuste vaatlustele lisandusid näiteks nii õhutemperatuuri kui ka tuulemõõtmised.

1950.aastast mõõdetakse mereveetaset. Alates1953. aastast hakati kasutama reograafi, mis registreeris mereveetaset 24 tundi ööpäevas.

2003.aasta juunis paigaldati vaatlusväljakule automaatilmajaama andurid ning novembris toimus üleminek automaatsele ilmaandmete registreerimisele.

2010.aasta septembris paigaldati Kalana sadamasse rannikumere automaatjaam, mis mõõdab vee temperatuuri ja mereveetaset.

Ristna ilmajaamas registreeritakse nii õhu-kui ka maapinna temperatuuri, õhurõhku, õhuniiskuse erinevaid parameetreid, tuule kiirust ja suunda, sademeid, lumikatte paksust, pilvede kõrgust ning hulka, päikesepaiste kestust. Lisaks meteoroloogilistele vaatlustele tehakse ka merevaatlusi - merevee tase, lainetus, nähtavus merele, vee temperatuur ja jääolud.

Varasematel aastael oli ilmajaamas töötajaid rohkem, tänasel päeval on tööl vaid üks meteoroloog-tehnik (Larissa Valk). Plaanis on täiendavalt soetada automaatne lumekõrguse andur. Plaani teostumise aega on praegusel ajahetkel raske öelda, sest see sõltub finantsvahendite olemasolust. Tehniliste vahendite arenedes loodame vastavalt oma võimalustele soetada ka paremaid automaatjaama andureid.

Ilmajaama ametlik nimi on Ristna meteoroloogia- ja hüdroloogiajaam.

Endised Ilmajaama töötajad meenutavad:

Ristna Ilmajaamas alustasin 1961.aasta septembris, lõpetasin 2003.aasta oktoobris, seega 42 aastat. Sellest 1962/63.aastal õppisin Rostovi Hüdrometeoroloogiakoolis.

Jaam asus sel ajal Kalana küla Välja talus ja oli sellisel kujul avatud 23.veebruaril 1945. Varem oli mingeid vaatlusi teostatud Ristna tuletorni juures. Jaama juhataja oli Elisen Raud. Koosseisu kuulus veel 6 vaatlejat ja abitööline Paul Vajak, kes hooldas hobust ja lõhkus küttepuid. Palk oli 40 rubla pluss 19.40 toiduraha. Selle eest saime kauplusest toiduaineid või saadeti konserve.

Tööprogramm oli üsna mahukas. Ilma tuli jälgida ööpäev läbi, põhivaatlused olid iga 3 tunni järel. Ohtlikest nähetest tuli teatada nende tekkimisel. Merevee kaldavaatlused olid samuti iga kolme tunni tagant. Mõõtsime merevee taset, temperatuuri, lainetust, võtsime soolsuse proove ja määrasime selle suuruse. Kui merevee tase tõusis üle kriitilise piiri, pidime mõõtma iga tund ja saatma Leningradile hoiatustelegramme.

Pilvede kõrgust määrasime pilootpallidega, mida täitsime vesinikuga ja mis siis tõusid 138 m/min. Stopperiga võtsime aega, mil nad kadusid pilve ja arvutasime kõrguse. Päeval ja öösel kell 3 lasime suure palli tuule suuna ja kiiruse määramiseks. Öösel sidusime sappa laterna küünlaga või patarei ja pirniga, et oleks nähtav. Jälgisime pool tundi kuni tund teodoliidiga. Vesinikku tegime seebikivist, ränist ja veest.

Üks kord päevas vahetasime plantšetil marlit suurusega 65x65 cm, panime posti ja saatsime Vilniusesse, kus määrati ladestunud radioaktiivsuse tase. Tulemust meile ei teatatud, andmed olid salajased.

Teised vaatluste tulemused andsime edasi kodeeritult telefoni teel Kõpu ja Kõrgessaare keskjaama kaudu Kärdla telegraafi, kust need edastati Tallinna. Tihti tuli nõudmisi sõjaväeosadelt Eestis, Lätis ja Leedus.

Nii toimus see väiksemate muudatustega 1991.aastani. Siis tuli Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut ja algasid suuremad muutused.

1961.aasta detsembris valmis kahekordne palkmaja töötajate eluruumideks, mis põles maha 1.jaanuaril 1965. Uus ehitati samale vundamendile sama projekti järgi kivist, maja valmis 1966.aasta jaanipäevaks. Tänasel päeval asub selles majas ka ilmajaam.
Valve Teeäär

Asusin tööle Ristna Ilmajaama 1993.aasta augustikuus. Sel ajal töötasid jaamas Valve Teeäär, Ann Roosa, Larissa Valk ja Ene Oga - seega oli meid siis viis. Detsembris 1993 haigestus Ann ja aprillis 1994 tuli tööle Helle Kallas. Selle koosseisuga töötasime pikki aastaid.

Mulle ilmajaama töö meeldis. Õppimist oli muidugi üksjagu. Pilve liikide määramine, mis on üks raskemaid osasid selle töö juures, mulle erilist raskust ei valmistanud. Olin pilvi jälginud juba lapsepõlvest saadik, nüüd tuli vaid nimetused juurde panna.

Töö kestis eriliste muutusteta 1997.aasta juulini. Siis toodi jaama arvuti ja hakkasime ilmavaatlusandmeid sisestama arvutisse ja neid edastama instituudile. Enne saatsime kodeeritud telegrammid telefoni teel.

2003.aasta kevadel alustati uue väljaku rajamist automaatjaama tarbeks ja oktoobris 2003 paigaldati automaatjaam. Nüüd sai arvuti kuvarilt lugeda kõik vajalikud andmed - tuule kiirust, pilvede kõrgust, õhu- ja maapinna temperatuuri, sademete liiki, arvutuslikult ka sademete hulka, õhuniiskust, nähtavust ja õhurõhku. Hiljem lisandus ka sademetemõõtja. Jaama töö üleviimisel automaatikale kaotas töö ka oma võlu. Enam ei saanud "ise ilma teha", tuli lihtsalt jälgida, et aparaadid laitmatult funktsioneeriksid.

Kuna jaamade töö enam ei sõltunud nii väga inimeste tööst, hakkasid ka koondamised. 2003 aasta 1. novembril koondati Valve Teeäär ja Ene Oga. 2005.aasta veebruarist Helle Kallas ja mina lõpetasin töö Ristna Ilmajaamas 30.aprillil 2009. Praegu töötab jaamas ainult üks inimene, Larissa Valk.
Eda Mägi

Töötasin Ristna Ilmajaamas 1968-69. See oli minu esimene töökoht, nagu ka mitmetel teistel Ristna piirkonna inimestel. Tööraamatus on mul ametinimetuseks tehnik-okeonoloog. Töötamise ajast on eredamalt meeles päev, kui Sõrult kohalesõitnud hüdroloogialaeval läksime merevaatlusi tegema, samal ajal, kui tormi tõttu seisid Kalana sadamas kõik kalapüügi traallaevad. See oli mulle tõsine katsumus.

Jaama juhataja Elisen Raua ütlemistest on meelde jäänud, et igal laupäeval, kas või korraks, paistab päike.

Kõikide endiste töötajate nimel soovin Ristna Ilmajaamale vaheldusrikast ilma.
Ludmilla Träder