Rohkem kui vaid valguse püha: Mis loovad jõulumeeleolu inimestele, kes ei näe
Teete oma MTÜ-ga väga tänuväärset asja. Kuidas see kõik alguse sai?
Esimene üritus oli meil seoses TTÜ rektori valimistega 2010. aasta aprillis. Grupp tehnikaülikooli tudengeid eesotsas Sven Kõllametsaga tulid mõttele kujundada välja formaat, et TTÜ rektori kandidaadid ja tudengid kogeksid, kuidas füüsilise erivajadusega tudeng ülikoolis liigub, teadmisi hangib ja maailma tunnetab. Mõeldud-tehtud! 2-3 nädalaga hankisime takistusraja, kujundasime logo, plakatid, leidsime erivajadusega tudengid praktilisi simulatsioone läbi viima ja kaameramehed tegevust filmima. Korraldasime ajurünnaku, et leida tegevusele toimiv, eristuv ja huvi tekitav nimi. Nii algas TTÜ-s „oma meelte proovile panemine". See formaat polnud veel päris see, mida kasutame täna.
Euroopa Noorte programmi toetuse abil arendasime mõtet edasi. Meiega haakus palju tegusaid koostööpartnereid: Eesti Kurtide Noorte Organisatsioon, Eesti Noorte Reumaliit, Põhja-Eesti Pimedate Ühing, TTÜ Kultuuriklubi, vabatahtlikud, kaasa tuli Invaru. Saime väga positiivset tagasisidet.
Kuna mulle meeldib olla aktiivne, siis Sven andis osa üritusi mulle korraldada. Ja nii see on läinud. Oleme käinud Teeviidal, Solarise keskuses toimunud noorte vaba aja infomessil Novaata, PÖFF-il, koolides, erinevatel noorteüritustel Põlvas, Hiiumaal jm.
Viimati olime Keilas, kus tuldi huviga uurima, kuidas saab rataste abil liikuda ja kas pimedate juhtkoerad tõesti oskavad 40 käsklust täita...
Viimase kolme aasta jooksul on meie ettevõtmistel osalenud umbes 2500-3000 inimest.
Milline on olnud tagasiside?
Noored on väga vaimustuses, positiivset tagasisidet oleme saanud õpetajatelt ja lastevanematelt.
Ei taha uhkustada, aga ootamatu tunnustus teeb ikka rõõmsaks, sest paistab, et aktiivne eluhoiak on väärt, et seda tunnustada. Lühikese ajaga on „Pane oma meeled proovile" tegijad saanud 2 kodanikupäeva aumärki ja vabatahtlike koordineerija tunnustusauhinna. Ootamatu tunnustus rõõmustab alati ja näitab, et liigume õiges suunas.
Noortele üritusi korraldades me ei räägi, kuidas miski asi on, vaid laseme kõike ise proovida ja otsustada. Vahel öeldakse, et näiteks ratastoolil takistusraja läbimine on raske, aga samas seda tehakse ja tullakse ikka tagasi. Nii on ka punktkirja ja viipekeelega. Tavaliselt anname noortele punktkirjatähestiku ja viipekeelemärgid ette ning laseme neil „koodi" dešifreerida või ise lauset luua.
Preemiaks on kommid, mis tuleb ise poksikinnastega purgist kätte ja paberist välja saada.
Huvi peab olema igas meie tegevuses, sest teadmatuse hävitamine peab olema aktiivselt põnev ja igal tegevusel on oma põhjus. Näiteks poksikindad võivad rääkida lugusid liigesepõletikust, seljavigastusest, haaramiskeerukusest, tundmatus kohas vette hüppamise ohtlikkusest jne.
Milline on sinu enda igapäevaelu? Mis on sinu lugu?
Minu arvates on mu igapäevaelu üsna tavaline. Ärkan, söön, riietun, käin ülikoolis loengutes, korraldan vabatahtlike tegevust, juhin erinevaid projekte, olen Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse liige. Põhiline erinevus on see, et ma käin igal pool koos oma lahutamatu kaaslase juhtkoer Roosiga. Võibolla küsin inimestelt ka rohkem infot ja teen natuke rohkem lärmi, kui ei ole arvestatud erivajadustega inimestega. Üks korralik kodanik peab julgema sõna võtta ja teisi eeskujuga nakatada.
Olen lapsest saati I tüüpi diabeetik ja sellest tulenevalt hakkas mu nägemine taanduma umbes 10 aastat tagasi. Hetkel olen väga sügavalt vaegnägija ehk siis vahel ei näe midagi ja vahel näen natukene.
Kuna mul on üsna palju ka teisi tüsistusi, siis ma arvan, et oskan maailma vaadata natuke laiemalt kui ainult nägemispuudega inimese seisukohalt.
Kindlasti mängib oma rolli ka elukogemus ja lai tutvusringkond. Oma tegevusi planeerides pean palju arvestama teiste inimestega, kas ja millal on võimalik kellelgi mind aidata, kui peaksin abi vajama. Oma minekuid ja tulekuid planeerin rohkem kui inimene, kes näeb.
Pean arvestama, kas koht, kuhu lähen, on tuttav või on tegu võõra kohaga. Püüan olla võimalikult iseseisev, kuid kui on uus koht, pean küsima teistelt juhiseid kohalejõudmiseks ja otsustama, kas küsin kellegi endale saatjaks appi, lähen taksoga ukse ette või üritan ise hakkama saada koos Roosiga.
Kui mõtled igapäevaste toimingute peale ja liiklemist tänaval, siis kuidas on inimeste suhtumine, kas ollakse sõbralikud ja abivalmid?
Suurem osa inimesi on ikkagi sõbralikud ja heatahtlikud. Kui võrrelda 5 aasta taguse ajaga, siis kindlasti on asjad muutunud paremuse poole. Ma arvan, et inimesed on muutunud teadlikumaks, avatumaks ja see jutt, mis me räägime, et ärge kartke suhelda, on läinud ikka asja ette.
Samas pean ütlema, et vahel juhtub ka seda, et inimesed on liiga sõbralikud ja kipuvad kohtlema ratastoolikasutajat nunnutavalt kui viieaastast või suhtlema hoopis tema püsti seisva sõbraga, nagu kiputakse suhtlema inimese asemel tema juhtkoeraga, mis võib olla aga ohtlik, kuna juhtkoera keskendumine oma tööülesannete täitmisele hajub ja võib juhtuda õnnetusi nii koera kasutaja kui koeraga.
Tihti teevad erivajadusega inimesed asju teisiti kui ilma erivajaduseta inimesed, mis võib tekitada segadust, ebameeldivaid olukordi ja ebamugavust.
Näiteks kui inimene on harjunud sisenema bussi esiuksest ja teda hakatakse tõmbama ja lükkama keskmise ukse poole. Või kui tugiraami kasutaja siseneb bussi ja heatahtlik kodanik tahab aidata tal tugiraami tõsta aga selle tulemusena hoopis inimene kukub. Või kui kõrvalseisjale tundub, et ratastooliga liikleja hoog mäest alla on liiga kiire, haarab ootamatult kinni, peatab hoiatamata tooli liikumise, kuid inimene jätkab liikumist toolist välja... Meie ütleme alati, et kui on soov aidata, siis küsige, kuidas te saate aidata, ja kui inimene ei soovi abi, siis ärge laske pead norgu, vaid järgmine kord küsige uuesti, kui te soovite aidata. Sest vahel on nii hea tunne olla iseseisev ja vahel on hoopiski hea, kui keegi aitab ja toetab.
Kui oluline on sinu jaoks riietus? Kuidas sobitad värve?
Ma olen naine ja riietus on mulle ikka tähtis. Aga peamiselt ikka selles osas, et mu riided oleksid puhtad ja terved. Värve saan kontrollida värvimäärajaga, mis on vaegnägijatele hea abivahend. See on selline aparaat, mille paned asja vastu, vajutad nuppu ja siis ta ütleb kõva ning selge häälega, mis värvi asi on. Aga minu jaoks isiklikult on ikkagi tähtis puhtus, mugavus ja see, et riided terved oleksid. Tegelikult on palju abivahendeid. Teksti loeb arvuti, aega ütleb rääkiv kell, suunda aitab määrata rääkiv GPS, isegi joonestusvahendid on pimedatele olemas.
Mis puutub abisse, siis küsida saab ikka ja tulebki vajadusel küsida, aga eks me kõik taha olla võimalikult iseseisvad. Vahel tahaks mingeid asju üksi teha, näiteks poes käia. Kui tegu ei ole väikese kodupoega, kus ma tean asjade asukohta ja paigutust, pean siiski kellegi kaasa paluma.
Mida tähendavad sinu jaoks jõulud?
Jõulud on hästi positiivsete tunnete, perekonnaga ja sõpradega koosolemise aeg. Lumi on jõulude ajal tähtis, kuid selle puudumine pole kõige hullem. Ilma kuuse- ja põleva küünla lõhnata ma ei kujutaks küll jõuluõhtut ette.
Kindlasti huvitab lugejat, kust on pärit sinu haruldane perekonnanimi.
Kõik arvavad, et mul on rootsi juured. Tegelikult olen sada protsenti eestlane, mu esivanemad on pärit Tartu külje alt. Aga meie nime kohtab tõesti harva, Sogenbitsid võib kokku lugeda kahe käe sõrmedel.
Millised on sinu jaoks ühiskondlikud probleemid seoses puuetega inimestega?
Raske küsimus. Ma arvan, et ühiskonda tuleb muuta läbi selle, et ühiskond saab aru, miks tal on vaja ja miks ta tahab muutuda. Sellega meie MTÜ tegelebki.
Ühiskond koosneb paljudest erineva maailmavaatega inimestest. Meie kui puudega inimesed peame ka ise olema valmis muutuma, olema töökamad ja aktiivsemad, aitama ka teisi selles, milles saame. Aktiivsemad just selles mõttes, et me peaksime ise oskama öelda, mida meil vaja on edukaks hakkamasaamiseks ja mida oleme valmis ise pakkuma. Meid peetakse sageli nõrgemaks, kui me tegelikult oleme.
Ma ei oska öelda, kuidas seda saavutada, aga inimeste jaoks võiks olla normaalne mõte see, et kõikjale, kus korraldatakse üritusi, pääseks ka ratastooliga. Et ligipääsetavust ei võetaks kui eraldi tehtud erilist asja, vaid kui täiesti tavalist elu osa, sest sellest võidavad kõik. Näiteks madalad bussid teevad elu kergemaks ka lapsevankriga liiklejale, lift aitab ka jalaluu murdnud inimesel tööl edasi käia jne.
Kas vajate oma tänuväärsesse tegevusse abilisi? Kuidas teiega kontakti saab?
Vabatahtlikke ootame oma tegevustesse alati, üksi kvaliteeti tagada pole võimalik. Tulla tasub juba ainuüksi sellepärast, et endal kaoks ära hirm tegutseda ja olla aktiivne. Paljud tööandjadki oskavad hinnata neid, kellel on suurem silmaring ja kogemus töötada puuetega inimestega.
Meiega saab kontakti peamiselt Facebooki vahendusel, kui sisestada otsinguvormi „Pane oma meeled proovile". Kuna mina tegelen peamiselt vabatahtlike koordineerimise, kaasamise, motiveerimise ja juhendamisega, siis võib kirjutada ka mulle aadressil: christel. chrissu@gmail.com.
Vabatahtlikke on vaja väga erinevates tegevustes ja meie organisatsioonis saavad kaasa lüüa kõik, olenemata vanusest.
