Rootsi-Kallavere küla muuseumis avati kaks näitust: nukutuba ja paadimaja
Õnnelik lapsepõlv
Kui paljud saaksid hakkama imiku mähkimisega, kui kasutada on tükk marlet, natuke kilet ja tugevamat pesuriiet? Oma oskusi saab näitusel igaüks proovile panna. Kõrval on näha rida kodus õmmeldud või Laste Maailmast ostetud kleidikesi ja pükse, magamiskotte ja mütse. 40-50-aastased karumõmmid ja nukud on aset võtnud voodites ja riiulitel. Eriti puutekartlikud lelud on varjul klaasuksega kapis ja suures vitriinis - tsaariaegsed tinasõdurid, haruldased eestiaegsed nukud, nukutuba mööbli ja serviisidega.
Lapsed saavad näitusel näha, kuidas vanasti riides käidi, millega mängiti ja milliseid raamatuid loeti ja see on ju tore. Kuid hoopis eriliste tunnetega vaatab kogu seda asjaderikkust lapsevanem, kellele meenuvad ajad, mil flanellist sipupükste ja jakikeste ostmiseks oli vaja arstitõendit perekonna oodatava juurdekasvu kohta. Näitus on täielik nostalgiapomm, pealegi Entel-Tenteli krõbiseva vinüülplaadi kastmes.
Lisaks näitusele räägib õnnelikust lapsepõlvest ka uus raamat. See kannab nime Väike sõber ja on koostatud Rootsi-Kallavere laste suure sõbra Ülo Kure päeviku alusel.
Paadimaja
Mihkli laut on pärast põhjaliku uuenduskuuri läbimist saanud täiesti uue, merelise sisu. Näha saab erinevaid võrke, võrgukuppusid, peremärkidega pullusid, põhjaõngi ja pootshaake. Ruumi keskel seisab peakangelane, eksponaat, mille jaoks õigupoolest see ruum korda tehtigi. See on tõeliselt suur 1935. aastal ehitatud kalapaat, küllap ainus omasugune Põhja-Eestis. Tema kõrval on ka 1938. aastal ehitatud lameda põhjaga eistuk. Sellistega sõideti rannaäärt pidi, lasti vette lestavõrke, püüti ahinguga angerjaid või aerutati niisama naabritele külla.
Nii paadid kui enamus kalastustarbeid, samuti suur osa muudest muuseumi varadest pärineb paari kilomeetri kaugusel asuvast Kivimäe talust. Nüüdseks on seal elanud pere siitilmast lahkunud, järeltulijaid ei ole. Ka Kivimäe arhailised taluhooned on tuleroaks saanud. Kuid Rootsi-Kallavere kalapaate kiites tuleks meenutada ka nende kunagisi omanikke.
Kivimäe pere
Maria ja Gustav Remmelgas Kivimäelt ning nende kolm tütart ja poeg olid kõik väga head käsitööinimesed. Tütar Leida õppis Saku kodumajanduskoolis, oli osav kangakuduja ja talle telliti Tartu käsitöökoolist kunstkangurteljed. Nendel telgedel on kootud paljude ümbruskonna inimeste mantliriided ja peenemad kangad. Kui mõelda, mis võiks olla selle perekonna tugevaks ühisjooneks, siis ehk mingi talupoeglik konservatiivsus, esivanematelt õpitust kinnipidamine. Kui kõik oleks läinud nii, nagu loodeti, oleks Remmelgate poeg jäänud kodutallu peremeheks, ta õed oleksid olnud tublid ja kokkuhoidlikud pereemad teistes taludes. Ent elu läks teisiti. Keskmine tütar tahtis abielluda, isa pani plaanile veto peale ja teatas, et kombeks on, et esimesena abiellub vanim tütar. Kõik õed jäid vanatüdrukuteks.
Kivimäe Gustav oli lugupeetud mees, vallavolikogu liige ja hea kõnemees. Erinevalt naabritest käis ta paadiga merel. Püütud räimed tarvitati oma peres, vääriskala viidi linna turule. Purjekas oli Gustavil juba nooruses ja 1935 tellis ta uue kalapaadi. Kuid mitte moodsa, kiire karveelplangutusega mootorpaadi, vaid üsna vana tüüpi klinkerplangutusega sõude- ja purjepaadi, milliseid kasutati ka 19. sajandil.
Elu läks ülesmäge kuni 1940. aastateni. Siis hakkas kõik käest pudenema. 1941 mobiliseeriti Karl Nõukogude armeesse, kust ta kunagi tagasi ei tulnud. Pere pidi hakkama uutmoodi elama, aga see ei tulnud neil hästi välja. Merelemineku luba nad ei saanud ja 1947. a hakkas piirivalve nõudma paatide hävitamist. Kivimäe omadel õnnestus paadid mere äärest kõrgele kaldale vinnata ja rehe alla ära peita. Mõni aasta hiljem pääsesid nad oma salavarandusega nagu üle noatera. Ühel sügisel rippus neil tapetud siga parajasti rehealuse väravate vahel, kui äkki ilmus värava taha piirivalveohvitser uhkel hobusel. Paate pidi kuidagi varjama ja naistel tuli hea mõte: Marta võttis ruttu riidest lahti ja Leida hakkas tal selga pesema - sooja vett oli seatapu puhul ju terve pajatäis. Ohvitser pööras hobuse ringi ja ratsutas minema. 1950. aastal asutati kolhoos. Kivimäe omad sellega ei ühinenud ja said kaela hiiglasliku põllumajandusmaksu. Lõpuks pidid nad ikkagi kolhoosi minema, kuid noorim õde Marta ei paindunud ja hakkas hoopis müürsepaks.
Nii käisid õed päevast päeva ja aastast aastasse läbi küla, veovahendiks suvel käru, talvel kelk. Nad viisid turule kartuleid, õunu ja muid aiasaadusi, tagasi tulid poekraamiga. Midagi raisku minna ei lastud, kõik kasutati ära. Ja kui sugulane Raul arvas, et näiteks katkise põhjaga korvi võiks ju ka ära visata, arvasid õed, et sellele saab kevadel riide peale tõmmata, et kõrvits öökülma ajaks kinni katta. Selline on kurvapoolne lugu perest, kes ei muutnud oma värvi, kuid tänu kellele leidub muuseumis nii tsaariaegseid tikke ja eestiaegset seepi kui uhkeid vanu kalapaate.
