Ruumi ja rõõmu!

Kuidas püüda kinni pühasid, mis alati nii rutakalt pärale jõuavad ja siis kaovad? Kuidas tabada seda pühadetunnet, mis kipub käest libisema ja haihtuma nii kiiresti?

Mida aeg edasi, seda raskemana ja keerulisemana selle haaramine näib. Vaatamata sellele, et meie varustus ja varustatus on õige hea. Kuusk nurgas ja ehteis, kõik on kodus ja terve maailm lisaks veel traadi otsas, kusagil särisevad vorstid, jõulumees kopsib ukse taga või on juba oma kingikoorma nurka poetanud, küünla leek heidab toas oma võbelevat valgust, elektronkaardid on ummistanud postkasti, hele lumevaip matnud maa...

Varustus justkui on, tööd tehtud ning vaeva nähtud samuti, aga meeleolu ning rõõmu ja rahu ei ole. Või kui ongi, siis midagi kripeldab, midagi oleks nagu ikka puudu ja igatsetud kolmikust miski lonkab jalga.

Ehk oleme väsinud tõttamast ja jooksmast, taga ajamast välist ja kaduvat, kaasa ruttamast nendega, kes ütlevad, et sa pead, sa suudad, pane end maksma, kehtesta, püüa, raba...

Kõik väline röövib me tähelepanu ja haarab me jõu ning samas halvab, end maksma pannes tunneme, et muutume seesmiselt odavamaks, enese turuväärtuse kasvatamisega kahaneb aga seesmine väärikus. Nii napibki rahu ja rõõmu ja tunnet.

Jeesus ütleb, et ta annab ja jätab meile oma rahu ning teeb seda teisiti, kui maailm seda pakkuda võib (Jh 14:27). Seega ei saa Seda rahu ja rõõmu välja teenida, ei saa osta ega kinni püüda. See saabub kui kingitus neile, kes oskavad oodata, kes on jätnud selleks enesesse ruumi.

Inimene võib võtta, aga ka saada. Need on kaks täiesti erinevat hoiakut, mis tihti välistavad teineteist. Püüdes midagi võtta, ei pruugi me just seetõttu seda saada. Nii on vististi ka selle rõõmu ja rahu ja tundega.

Kaunikirjalist liblikat meil püüda ei õnnestu, ta lendab käest. Või kui õnnestubki, vastavat varustust kasutades, siis püütud liblika omamine ei too rõõmu, võib-olla vaid rahuldust. Aga kaugeltki pole see rahuldus võrreldav rõõmu ja rahuga, mis sünnib siis, kui liblikas ise me õlale laskub. Siis on tema valinud meid ja see hetk on ülev. Kes on seda kogenud, see teab.

Ju pole ka pühasid vaja püüda ja lõpuks ei loe ka varustus. Loeb see, kas meis on ruumi ja kas me oskame oodata ning kingitust vastu võtta.