Ruunawere postimõisa omanik: Tahan hoida omanäolist väikest majutuskohta - kõik ei pea olema läikivad Radissonid
Ruunaweres oli lõppenud aasta teine pool väga hea. Järvakandi uue tehase ehitamine andis mullu tööd mitmele Raplamaa majutusasutusele. Ka postimõisas sõlmiti suvel leping ja kõige rohkem ööbis neil korraga 55 ehitajat. Seni toimetas asutuses kolm kätepaari, nüüd on viis inimest palgal. Omanik Marko Mägi ütles, et aasta teine pool andis hetkelise käibe tõusu, aga igal aastal tehaseid ei ehitata, kuid nad pingutavad selle nimel, et kliente leida ja kõik töötajad alles hoida.
Ta teab, et igal aastal arengus pikki samme teha ei saa, kuid „tahan hoida omanäolist väikest kohta, kõik ei pea olema läikivad Radissonid“. Marko ja tema abikaasa Eneli hoole all tulid siin kolmandad jõulud. Postimõisa kompleksi eesõue kostavad mõnesaja meetri kaugusele jäävalt Via Balticalt sõidukite hääled. Majade taha kõndides ümbritseb sind iga sammuga üha enam lumine vaikus. Lumi on pehme kihiga katnud nii saunamaja, vana kaevu kui suvise istumiskoha. Metsa veeres asuvas kõrges püstkojas on mõnus hetkeks peatuda.
Marko puhastas suve jooksul metsas paar kilomeetrit jalutusrada. „See annab külastajatele jälle ühe tegevuse juurde,“ kõlas selgituseks. Ainuüksi sellel lõigul, mida meie läbisime, oli nii tihedat sarapuuvõsa, jämedaid leppasid kui kõrgeid männipuid. Metsa all on looduslikke lohkusid, kuhu saab kujundada veesilmi.
Mees rääkis, kuidas metsarada ja selle ümbrus tulevikus välja võiks näha, kui ala pidevalt hooldada. „Tean, et need on mahukad tööd, aga ma kujutan selgelt ette, mis siin edaspidi võibolla. Teised näevad ehk vaid seda, kuidas kõik praegu on. Samas ei tasu end unistamast keelata, sest mõtted võivad täide minna,“ pajatas peremees. Ta lubab end nii nimetada, sest juhatuse liige kõlab kuidagi võõralt ja kaugelt nende väikese firma puhul, kus omanik panebki ise paljude tööde juures käed külge.
Mõisamaja teisel korrusel, mida läbib võimas paekivist kaminalõõr, on ruum koolituste või koosviibimiste läbiviimiseks. Alumise korruse söögisaalis mahub einestama umbes 30 inimest. Juba on pererahval esimesed eeltööd tehtud, et kõrvalmajas oleva hotelli sammastega varjualune muuta klaasseintega ümbritsetud köetavaks ruumiks, kuhu saab katta laua 70 inimesele. Siis saab vastu võtta suuremaid gruppe. Lahendus tahetakse leida ka sellele, kuidas ühendada lähestikku paiknevad muinsuskaitse all olev mõisahoone ja uuemas majas asuv hotell nii, et teenindajad üle õue liikudes ülerõivaid peale võtma ei peaks.
Hotelli fuajees püüab pilku Jüri Arraku maal Liivi sõja ajal 1567. aastal toimunud Ruunavere lahingust. Marko on juba pidanud läbirääkimisi, et jäädvustada kunagist ajaloosündmust ja saada õue sõjamehi kujutavad puuskulptuurid, kuid – ilma relvadeta. Tema tahab näha vägivallatut maailma, kuigi tegelikkus meie ümber on teine.
Et külastajad neil teemadel pisutki mõtteid koondaksid, on härrastekambrisse sisustatud postiülema nurgast võimalik osta postkaart, millele on juba trükitud kas ema Teresa, dalai laama või Mahatma Gandhi mõtteid ja saata sõpradele. „Esimese lause kirjutamine on tavaliselt kõige raskem, see on siin juba kirjas,“ rääkis Marko, kuidas ühendada nii tervituskaardi saatmist kui mõtteid, mida ta soovib inimestele rohkem teadvustada. Eelmisel suvel vuntsiti üles kunagine postipoiste maja. Vägevat sammastega voodit kaunistab postimõisa logo ja puidust toobris võib kümmelda ürdivannis, kui sealt vaid mõnda asja nimetada.
Algusest peale on Marko soovinud suunata külastajaid tutvuma ka piirkonna huviväärsustega, millest kõige vägevam on Varbola linnus. Suvel soetas ta juurde jalgrattaid, et saaks ümbruskonnas ringi liikuda.
Peremeest kuulates on selge, et ta on Ruunawere postimõisa arendamise plaanid põhjalikult läbi mõelnud. Mida oleks kõige rohkem vaja? Eks ikka raha, et plaanid kiiremini teoks teha. Aga pankade poole ta selleks ei vaata. Edumaa on ka neil turismiettevõtetel, kes on oma projektidele saanud euroliidu raha.
Ruunawere sammub edasi omal jõul. Kavakindlalt. Siin ei keelata endal suurelt mõelda ja selle nimel pingutada, sest „unistustel on kombeks täide minna“.
