Kusti läks kaduma juba varases nooruses, aga Iti on oma pererahvale ja Mudaaugu elamisele truuks jäänud. „Ta on kogu oma elu olnud väga terve. Aastatega on lihtsalt nõdremaks jäänud – ühest silmast pimedaks ja kes teab, kui hea see kuulminegi enam on. Kohati näib, et koordinatsiooni ka enam pole. Mutike on mutike,“ nendib Malle ja nimetab järgmisel hetkel Itit lugupidavalt Madonnaks, sest käitumiselt on see loom alati väga väärikas olnud. Iti on kogu elu olnud peamiselt tubane kass. Suurt välja ei kipu ja kui satub, siis on varsti toas tagasi. Suur mänguhimuline pole ta ka olnud. Kui nooremas eas mängis, siis hiirtega, keda ta ehitusjärgus maja keldrist ohtralt kinni püüdis.

Iti on isepäine, mõnede inimeste arvates lausa kuri. Ei ole ta kunagi olnud süleloom, isegi paitamisest ta suurt ei hooli - hakkab sisisema ja on mõnele paitajajale küünedki kätte löönud. Seda viimast väidet tahaks siinkirjutaja ümber lükata, sest piltniku peopesa pidas Iti küll sobilikuks põsega nühkida.

Kuigi Iti elamises on alati mõni loom veel olnud, on kass enda ümber privaattsooni loonud, millest teised aupaklikult eemale hoivad. Ka praegu peres elavad 11-aastane kass Kitty ja 2-aastane suur koer Riko on pidanud kuulma Iti hoiatavat urinat. Iti ei hooli ka ema rollist. Oma ainukest pesakonda nooruke Iti omaks ei võtnud ja edaspidiste himude eest kandis hoolt veterinaararst.

Vaatamata oma kõrgele eale on Iti küllaltki elujõuline – peseb end hoolikalt mitu korda päevas ja sööb rohkem kui noorena. Söök on tavaline kassitoit, see, mida kaupluses müüakse. Ja kui süüa tahab, kuuleb seda kogu maja – nii vali on rauga hääl.