Kui palju on Märjamaa Maarja kogudusel liikmeid?

Koguduses on üle tuhande ristitud liikme. Neist liikmeannetuse tasus eelmisel aastal 115 inimest. Pühapäeviti tuleb jumalateenistusele ligikaudu paarkümmend kuulajat.

Kui suur on koguduse aastaeelarve?

Osa inimesi arvab vist ikka veel, et riik peab kogudusi üleval, aga see pole nii. Riik annab aastas kõigile kirikutele kokku ligikaudu 670 000 eurot. Suur osa sellest kulub ühisprojektideks (nt saated "Ajalik ja ajatu", "Kirikuelu", hommikupalvused raadios).

Ülejäävast rahast anti luterliku kiriku keskusele käesoleval aastal 75 000 eurot. Ka see raha kulub üldisteks kuludeks: kirjastamine, koolitus jms. Kuna luterlikke kogudusi on üle 160, pole mõtet seda summat laiali jagada. Nii peabki iga kogudus endaga ise toime tulema, aga kõigil pole see lihtsalt võimalik.

Meie kogudusel on kolm töötegijat: täiskohaga õpetaja ning osalise koormusega raamatupidaja ja kogudusemaja perenaine. Pool õpetaja palgast tuleb kirikuvalitsuselt, kuna kogudus ise ei suuda seda kanda.

Märjamaa koguduse aastaeelarve on ligikaudu 13 000 eurot. Väga olulised on liikmete annetused, mis moodustavad ligikaudu pool sellest summast.

Kui palju on aastas ristimisi- leeritamisi, laulatusi ja matuseid?

Ristimiste-leeritamiste arv on meil Eesti lõikes keskmine. Nii ristimisi, leeritamisi kui matuseid on aastas kümnekonna ringis. Laulatusi pole aastaid olnud.

Arvud on väikesed, aga tõsiasi on see, et paljud leeritatud ei pea oma leeritõotust ja kirikus ei käi. Kirikusse tulemata õndsaks ei saa.

Märjamaal alustades rääkisite kavatsusest edendada diakooniatööd. Kuidas see mõte on teostunud?

Diakoonia on kristlik halastustöö ning kuulub koguduse põhitegevuse hulka. Kahjuks on see Eestis kippunud ajapikku hääbuma. Kui kakskümmend aastat tagasi taastati kirikuväravaid, korrastati talgukorras kalmistumüüre, siis praegusel ajal on seda palju vähem. Siiski - kui Märjamaa kogudus on kutsunud talgutele, siis abilisi ikka tuleb.

Diakooniatöös on viimase kahe aastakümne jooksul kahanenud vabatahtlik töö ning kasvanud institutsionaliseeritus. Kogudused on rajanud oma hooldekodusid (nt Hageri ja Tallinna Peeteli kogudus) või avatakse omavalitsuse toel supiköögid (nt Tartus ja Valgas).

Supiköök oli ka Märjamaa kogudusel, aga meil pole piisavalt abikäsi, et pakkuda suppi mitu korda nädalas, paarist korrast kuus jääb väheseks. Paljud neist, kes esimestel aastatel söömas käisid, on surnud - alkohol tegi oma töö. Ka teisi inimesi käis meil vähe. Võibolla on Märjamaa liiga väike koht ja võimalik tulija kaalutleb, et mida minust arvatakse, kui siia sööma tulen.

Diakooniatööks võib nimetada ka seda, kui mõni koguduseliige külastab vana ja haiget inimest, kellega ta vestleb ja teda vaimulikult lohutab, kuna õpetajat ei julgeta alati kutsuda.

Kogudused kui mittetulundusühendused kirjutavad samuti hoolega projekte, et oma tegevusi rahastada. Missuguseid näiteid võib selle kohta tuua?

Aasta tagasi saime kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) toel osta muruniiduki, vabatahtlikud aitavad kogudusemaja ja kiriku ümbrust niita. Kogudusemaja talvekiriku remondiks saime tänavu KOP-ist üle 1000 euro. Talgukorras aitasid ligi 30 inimest värvida siseseinad ja aknad. Kogudusemaja vajaks ka väljast värvimist, kuid selleks kogudusel raha pole.

Meie kiriku eterniitkatus vajab vahetamist, kuid see projekt ootab veel kirjutamist. Õigupoolest on katusevahetus päevakorras juba aastaid. Muinsuskaitse tahab, et siia pandaks kivikatus, kuigi minu arvates oleks materjali maksumusest ja edasisest hooldamisest lähtudes plekk etem. Selles osas tuleb nendega veel nõu pidada. Katuse vahetus maksab üle 150 000 euro. Kuna PRIA ei rahasta sellises mahus taotlust, siis tuleb seda teha jätkuprojektina, mis tähendab, et tellingud seisaksid kiriku ümber mitu aastat.

Miks ikkagi pidasite vajalikuks vana pastoraadihoone lammutada - see oli ju kultuurimälestis, kuigi hoonet kahjustas majaseen?

Kogudusele oli tehtud pastoraadi olukorra pärast päästeameti ettekirjutus ja sunniraha oli väljanõudmist ootamas. Vanal pastoraadihoonel oli palju aknaid ja nende sulgemine oleks läinud maksma sama palju kui lammutamine. Siis oleks pidanud ka pidevalt kontrollima, kas pole sisse tungitud. E.T. Sild tegi meile lammutamiseks väga soodsa hinnapakkumise ja kogudus on valla toel lammutustöö eest neile tasunud. Praegused kuhjatised ootavad nüüd kivipurustajat, siis peaks platsi korda saama.

Kuidas sujub koostöö kohaliku võimuga?

Kuuldes mõne ametivenna käest, kuidas mõnel pool omavalitsus ja kogudus üldse ei klapi, on Märjamaa vallavalitsuses väga vastutulelikud ja abivalmis inimesed, samamoodi valla asutustes. Valla ja koguduse koostöö on hea, isegi kui see eelarves rahaliselt ei kajastu.

Missugused varad kogudusele veel kuuluvad?

Meile kuulub Maarja kirik, kogudusemaja, kalmistuväravas olev maja, vana taarapunkt ja vana pastoraadi krunt, mis midagi sisse ei too, aga nende müümiseks pole ka hea aeg. Kui keegi soovib neid osta või rentida, oleme pakkumistele avatud.

Hiljuti toimus koguduse perepäev. Mida siis tehti?

Tutvustasime kirikut, soovijad said tõusta kirikutorni, oli ka maastikumäng ja peeti esimene pühapäevakooli tund alanud õppeaastal.

Pühapäevakoolis on praegu õpetajaks minu abikaasa Riina Toomet. Varem on olnud teisigi, aga hetkel pole rohkem julgeid leidnud, kes on valmis laste ette tulema. Lapsi on käib kohal kümmekond, aga rühm on avatud ja alati võib liituda.


Hetk tänavuselt perepäevalt. Foto erakogust

Augustis, taasisisesisvumispäeva eelõhtul korraldas kogudus ühise filmivaatamise ja arutluse vabaduse teemal. Saalis oli umbes 30 kuulajat ja laia teema kohta kõlas huvitavaid seisukohti. Missuguseid võimalusi näete veel, kus kogudus võiks olla kohapeal kas kaasamõtlemise või ühistegevuse ärgitajaks?

Koguduse eesmärk on ennekõike anda tunnistust Jumala olemasolust ja juhtida inimesi tõe tundmisele, nii isikliku kui rahvusliku iseseisvuse teema on sellega otsapidi seotud.

11. detsembril saab rahvamajas kuulda ja ühiselt laulda jõululaule. Mullu tegime seda koos kunstiakadeemia kammerkooriga. Uuest aastast on kavas alustada kord kuus eakate teehommikuid.

Missugused on suhted Vihanti kogudusega, kes on siinset kogudust ja piirkonda aastate eest palju aidanud?

Viimase kümne aasta jooksul on neil vahetunud pea kõik koguduse juhid ja aktiivsed vabatahtlikud. Ühtki ühist ettevõtmist meil käsil ei ole, aga jätkub sõbralik läbikäimine. Usun, et diakoonia- ja lastetöö korraldamises on neilt midagi õppida. Nii nagu neil on võimalik õppida meilt, kuidas kogudus minimaalsete rahaliste vahendite puhul oma ülesannet täita saab.


Soome lauljate esinemine Märjamaa kirikus tänavu suvel. Foto erakogust

Kas olete seotud Eesti kirikueluga laiemalt?

Mõne aasta eest osalesin töörühmas, mis kirjutas uue põhikirja projekti ja kirikuseadustiku ehk kirikuelu sisereeglid. Olen kirikukogu liige ja õiguskomisjoni sekretär, mis tähendab, et aegajalt tuleb anda mingile probleemile õiguslik hinnang või mingi dokumendi eelnõu koostada.

Mis on kirikuõpetaja töörõõm?

Rõõm on teadmine sellest, et Jumal on olemas. Kui teha kaine analüüs: lüüa kokku eelarveread meie liikmete kohta või mida kirjutatakse kirikute kohta meedias ja kommentaarides, siis ei ole pilt rõõmustav, aga usk Jumalasse on see, mis annab lootuse. Kas ma seda usku suudan tõeks elada, on iseküsimus.

Kiriku põhiülesannet juba mainisin ja ma ei pea oma tegevust läbikukkunuks ka siis, kui sajast püsiannetajast tuleb jumalateenistusele vaid paarkümmend.

Hiljuti reisil olles käisime ühes Poola linnakeses hommikul kell 7.30 kirikus, kus oli poolsada inimest ja see oli selle hommiku kolmas missa. Ütlesin ametivennale, et näe, Poolas käib kirikuelu alla, kui kirikus on nii vähe inimesi. Selle peale vastas ta peaminister Ansipit parafraseerides, et sellises kriisis mina tahaksingi elada.

Varssavis külastasime pühapäeva õhtul kell 7 linna peaväljakul kirikut, mis oli puupüsti täis. See oli selle päeva kümnes jumalateenistus ja väljudes olid ukse taga inimesed ootamas järgmist teenistust. Poola on kirikus käimise poolest väga eriline näide.

Märjamaal pean juba mitmeid aastaid hommikuti missat. Enamasti tühjas kirikus, mõnikord tuleb keegi veel. Üks ametivend ütles, et kui 30 aastat järjest nõnda teed, siis hakkavad inimesed kirikusse tulema. Siis olen ma ise jõudmas pensioniikka.