Tartumaa naised on korduvalt külas­tanud Norrat ja vastu võtnud Norra naisi, samuti viibinud Šotimaal, Ing­lismaal, Taanis, Põhja - Iirimaal, Poo­las, Tšehhis ja veel mõnes riigis.

Mis kasu on sellistest külaskäiku­dest? Oleme saanud tutvuda naa­bermaakondade ja valdadega. Siia ajavahemikku mahtusid kohtumi­sed Puhja, Rõngu, Otepää, Alatski­vi ja Konguta valla rahvaga. Oleme näinud sama probleemi lahendamist - enda igapäevase elu-olu korralda­mist - tutvustamist viiel erineval moel. Kauge külaline toonitas kor­duvalt ja oli uhke enda väljateenitud pedagoogipensioni üle. Raske oli tal küll mõista, kuidas on võimalik toi­me tulla meie pensionäridel oma sis­setulekuga. Miks igapäevapildis pole näha ratastooliinimesi? Palliväljakud koolide juures on olemas, kuid ei üh­tegi last vaba aega veetmas. Imestas, et nii väikese inimeste arvuga vallas on nii palju kultuuritöötajaid, tema maal ei ole ühtegi. Kuidas on inime­sed võimelised erastama nii palju maad? Külaline püüdis selgitada, et meil kõigil on õigus paremale elule. Tuleb julgeda enda arvamust avalda­da, olla järjekindlad endi nõudmiste elluviimisel. Jõuda selgusele endi soovides, ühenda hääled, ainult nii on võimalik jõuda otsustajateni ja loota muutustele.

Meenutamaks pr Valerie Stevensi külaskäiku jääb Sääniku kiigeplatsi­le tollase ACWW Euroopa Regiooni presidendi pr May Kiddi ja meie põl­lumajandusminister pr Ester Tuiksoo poolt istutatud tamme kõrvale veel teinegi tammepuu. Nagu pr Stevens ise ütleb, on siin juba ACWW nurga­ke. Et puud „vajavad hoolt", on maa­naiste organisatsiooni liikmetel veel järgnevatelgi kordadel asja Eestisse.