Saarde. Kihelkond vanal Liivimaal. III
Olukord oli tookord troostitu. Sakslased olid meie kihelkonnast lahkunud, osalt isegi Saksamaale. Side sugulastega Riias oli sõja tõttu katkenud ja meie olime ootamatult vaeslasteks jäänud. Olime nüüd omapead jäänud noored inimesed. Me teadsime, et veel ainult üheks aastaks Saarasse võisime jääda, kuni meie surnud isale järglane leitakse. Me teadsime ka, et kogu inventar tuleb maha müüa ja seetõttu kasutasime oma harjumatut vabadust, et oma kihelkonna piirides ringi sõita. Me käisime vähil ja kaugetes metsades seenel ja marjul. Mõnikord astusime teel olles mõne meile tuttava taluperemehe poole sisse, nn hallparunite poole. Need hallparunid olid rikkad suurtalunikud, kes meid pärast meie vanemate surma mõnikord pühapäeviti külastasid ja tol ajal valitsenud näljaajal meile värskeid kanamune või tüki võid tõid.
Meie suhtes oli eriti sõbralik Kallita Pukk (Kallita talu peremees), sest meie ema oli oma eluajal tema haiget tütart abistanud ja aidanud teda ühte Riia haiglasse paigutada. Kui me kord Kallitale sisse põigata otsustasime, võeti meid suurejooneliselt ja sõbralikult vastu. Meid paluti puhta valge laudlinaga kaetud laua ääres istet võtta ja toiduks toodi kakskümmend värsket keedetud muna ja suure kannuga värsket koort. See oli parim, mis majas leidus. Me tänasime, kuid palusime perenaiselt ka leiba, sest ilma leivata oli võimatu mune ja koort süüa.
Teinekord käisime läbisõidul Kargo- Oja peremehe Lesmenti pool ja seal anti meile terve raam kärjemett. Kõige rohkem meeldis meile Wöhkilanes, selle talu peremehe Taltsi juures. See oli väga ilus metsaga ümbritsetud talu. Talu juurde kuulus ka iluaed, mis meie talumeeste juures haruldus oli. Enamasti kasvasid neil maja seina ääres mõned päevalilled või sümmeetriliste õitega roosakaspunased murtudsüdamed, tokkroosid, tumesinised kingalilled, aga õige plaani järgi rajatud iluaiad puudusid. Talumehe rikkuse mõõdupuuks oli tol ajal põllumaa, heinamaa, kariloomad, aga ümbruse kujundamiseks puudus siis veel ilumeel.
Wöhkilanes võttis meid vastu noorperemees härra Talts, kes ei olnud tüüpiline talumees, vaid koolitatud mees, kes viibis sageli kas Pärnus või Revalis. Härra Talts laskis tuua teed ja palus meil istet võtta, vist rohkem selleks, et meie meelt lahutada. Ta luges meile eesti ajalehest ette ja rõhutas teatud mõnuga seal sagedasti esinevaid võõrsõnu lõpuga „-ion". Pisut igavledes kuulasime mõisteid auktion, organisation, revolution, konzession, nomination jne. Kui minu väikevend tähelepanu sellele juhtis, et tema teeklaasis kärbes rabeleb, hüppas peremees püsti, haaras teeklaasi ja virutas selle koos sisuga avatud aknast välja, kus see klirinal purunes. Seejärel, nagu poleks midagi juhtunud, laskis ta uue klaasi teed tuua ja luges edasi. „Härra Talts on peen mees," ütles minu väikevend tunnustavalt, kui olime hüvasti jätnud ja edasi sõitsime.