Saku Gümnaasiumi muusikali “Vigased pruudid 2013” saatis suur publikumenu

Saku Gümnaasiumis sai taas lavaküpseks kooli oma muusikal. Kui möödunud kevadel rabati publikut „Vahva rätsepaga", siis nüüd mängiti kolmel päeval suure menuga „Vigaseid pruute 2013".

Eduard Vilde tuntud naljalu­gu lauludega oli saanud lavasta­jate Inga Nurme, Piret Kaare ja Anton Noore käe all aga hoopis uue kuue. Vaimustava võttena olid tegijad loosse põiminud suurepärase lauluvaliku Eesti levimuusikute kuumast repertu­aarist ning sisse toonud uusi hu­vitavaid tegelaskujusid. Kahe­vaatuselises etenduses sai nauti­da hiilgavaid osatäitmisi, kuul­da üllatavalt häid lauluhääli, näha pilkupüüdvalt nutikaid la­hendusi nii dekoratsioonide, kostüümide kui valguskujundu­se osas. Leidlikult liikuma pan-dud koorid ja peategelased tulid ja läksid sageli läbi saali. Mulgi kosilasedki sõitsid oma puuho­buste-tõukeratastega kohale rahva seast. Esimese vaatuse ta­sane lüürika asendus teises vaa­tuses hoogsa sündmustikuga, mil õpilaste esinemislust oli silmnähtav ja vaatajatele ela­mus kindlustatud. Saalitäie pub­liku aplaus ei tahtnud lõppeda.

Vaheajal pakkus kooli fuajees muusikalikohvik isetehtud suu­pisteid. Valitses elevus ja vahe­tati muljeid läbisegi näitlejad ja vaatajad. Võib-olla on õhus ühe vahva kooliteatri sünd?

RÄÄGIVAD LAVASTAJAD:

Muusikali sünd

Kui pärast mitmete muusikalide läbilappamist jäi meie pilk pida­ma Eduard Vilde „Vigastel pruutidel", teadsime kohe, et teeme sellest vanast eesti jandist tänapäevase ja noortepärase va­riandi, et õpilased tahaksid seda tükki hingega teha.

Otsisime teatri- ja muusika­muuseumi arhiivist välja näi­dendi teksti ja originaalmuusi­ka. Kahjuks olid seal vaid lau­lude instrumentaalseaded, mis olid stiilis "mina olen mulk ja uhke ka...". Meie arvates oleks need noortele pisut kaugeks ja igavaks jäänud. Üks idee oli ka­sutada kaasaegset stiili ja riie­tust, teine mõte oli, et võiks ka­sutada tänapäevasemaid laule.

Ühel unetul oktoobrikuuööl, kui Piretil kella 2 ja 4 vahel öösel und ei olnud, tulidki esimesed mõtted repertuaari osas "Siis kui maailm magab veel", "Kuula", "Kuu on päike", "Võta aega". Edasi kuulasimegi erinevaid eestikeelseid laule, püüdes nen­de seast oma lavastusse sobivaid leida.

Tingimuseks oli, et kõik laulud haakuksid tekstiga. Teks­ti tahtsime aga jätta võimalikult algupäraseks. Samas lisasime mitmeid tegelasi ja laiendasime sündmustikku, et kõik tublid näitlejad/lauljad endale ikka rol­li saaksid, nagu perenaine Marta ja teenijatüdruk Mari.

Sulane Ants sündis aga päris­elu sündmustest ajendatult. Üht mulki mängiv noormees otsustas kooli vahetada ning me pidime kiiresti antud tegelaskujule uue osatäitja leidma. Uus noormees oli juba leitud, kui tuli teade, et eelmine osatäitja tuleb siiski meie kooli tagasi. Kuna me ei tahtnud uuele näitlejale ära öel­da, tuli meil mõte ka temale kii­resti uus roll kirjutada. Ants tun­dus tõeliselt naljakas tegelane ju­ba kirjutades. Saime päris kõvas­ti naerda, kui talle teksti koosta­sime. Kui prooviperiood oli juba alanud, selgus, et Antsu osatäitja pidi keskenduma õppetööle ja ei saanud muusikalis kaasa teha. Kuna tekst oli valmis ja kõik rol­lid omavahel seotud, siis ei saa­nud me teda ka enam välja jätta ning pidime uue Antsu leidma, kelleks osutus meie võrratu Fred. Tema nägemus rollist oli paigas juba esimesest proovist peale ja läks üha paremaks.

Kui poiste rollid olid algusest peale paigas, siis naisrollidele oli lausa konkurents ning tüdru­kud pidid osa saamiseks läbima katsed. Vaid Miina rolli osas oli meie otsus algusest peale kindel teda saab mängida ainult Elis, kes suudab "Kuula" usutavalt rahvani tuua.

Tõusud ja mõõnad

Prooviperiood kulges nii nagu loominguliste asjade puhul ikka tõusude ja mõõnadega. Kes ma-gas sisse, kes läks reisile, kes te­gi vaid paar nädalat enne eten­dusi hulljulge ja ebaõnnestunud suusahüppe jne. Noored võtsid asja suure rahuga ega suutnud meie paanikat kuidagi mõista.

Pidasime täpset arvestust, mitu proovi veel jäänud on ja tuletasime seda ka igal hetkel meelde, kuid ikkagi tuli neile suure üllatusena tõsiasi, et ainult kaks proovi ongi veel enne esi­mest etendust.

Aga juhtus ka tuju tõstvaid naljakaid apsakaid. Näiteks aja­sid isa ja üks peigmeestest pide­valt pruutide nimed sassi ning etenduse kõige kurvem episood oli meil kaua aega kõige nalja­kam koht -koht, kus Miina ja Leena kogu südamest nutma pi-did, tegelikult aga kogu süda­mest naersid. Lisaks ette kirjuta­tud tekstile oli meil laval ka improvisatsiooni, kui peremees igal etendusel lavastuse lõpus naabrimeest erinevate sõnadega kiitis. Kord rääkis, kuidas naab­ri-Juhan alati sõbralikult abikäe ulatab kui vaja. Siis kiitis, et ei ole iial Juhanit näinud niisama päikese käes peesitamas nagu vaskuss. Meil kõigil oli iga kord põnev, et millega peremees, aga ka teised osatäitjad meid järje­kordselt üllatavad.

Sellel aastal oli meil võimalus oma kohustusi (dekoratsioonid, kostüümid, kohvik jne) rohkem hajutada, sest mitmetele abituri­entidele oli muusikal ka üheks kooli lõpueksamiks. Kaitsmine on neil küll veel ees.

Projekti lõpuks on meis tunne, mida annavad hästi edasi read muusikalis kõlanud laulust "Ma tahan olla öö": "Ja südames on mingid asjalood. Seal pole enam nii, kui oli varem... Üks lootus minus õrna võrku koob, mis kuulen nüüd või näen, on järjest parem."

INGA NURME, PIRET KAARE, ANTON NOOR

RÄÄGIVAD ÕPILASED:

„Aitäh, see oli meie jaoks väga oluline!" lausus Mari osatäitja Kelli Eilart etenduse lõpus pisar­silmil lavastuse loojaid tänades. Abiturientide jaoks oli muusi­kali lõpp kurbrõõmus ning ne-mad väärtustasid muusikaliko­gemust kui viimast võimalust Saku koolis üheskoos midagi

suurt korda saata. „Olles käinud nende inimestega terve oma kooliaja koos laulukooris, oli minu jaoks väga oluline ja liigu­tav, et saime nii suurelt hüvasti jätta," ütles Kristin alias Lipu­vere Leena. Samuti hinnati se­da, et tänu erinevatele ülesanne­tele sai etenduse valmimisel kaasa lüüa väga palju õpilasi.

„Mul oli seda etendust teha vä­ga lõbus, nautisin nii seltskonda kui tegevust ning mul on hea meel, et olen saanud kooli sellise märgi maha jätta," leidis Elis alias peretütar Miina, keda täiendas tema lavapeigmees Parve Joosep alias Marthi: „Olen laulnud juba aastaid, kuid midagi seesugust nii suure selts­konnaga sellise publiku ees teha on ikkagi võimas."

Ka n-ö publiku rollis osalejad nautisid protsessi ja märkisid: „Lisaks sellele, et see on vahel­dus igapäevasele koolielule ühendab selline suur lavastus õpilasi. Isegi kui oled ainult publiku hulgas, saad osa mil­lestki erilisest. Kõik näitlejad olid minu koolikaaslased ja nad olid kõvasti vaeva näinud."

Mõned neist käisid vaatamas ka juba proove ja lausa kõiki etendusi. Nende jaoks muutusid kõnekaks ja lisasid etendusele vürtsi pisidetailid, millest esma­vaataja osa ei saanud. „Etendu­sed erinesid juba oma energia poolest. Võimsama emotsiooni tekitas neljapäevane põhieten­dus tänu rohkearvulisele kaasa­elavale publikule. Kuid huvitav oli iga kord, sest igas etenduses oli juures mõni improviseeritud nali või ka mõni viga," Lennart, dekoratsioonide maalija.

Ka näitlejad jõudsid laval olles publikut tunnetada ning hinda­sid väga algklassilaste kaasaela­mist. „Lahe oli vaadata, kuidas algkool lainetas ja plaksutas ning vanem kuulajaskond seda lugu oma noorusajast mäletas," tunnustas Marthi. „Kõige suure­mat rõõmu pakkus positiivne ta­gasiside ja näha kogu etteval­mistusperioodi vältel pead vae­vanud õpetajate rõõmupisarail rahulolu."

Publikut oma näitlemisega ül­latanud Fred Anton alias Ants li­sas: „Esimest korda elus mulle kohe meeldis publiku ees esine­da. Kui inimesed naersid ja plaksutasid, andis see energiat juurde."

__________________________________________________________

Osalised:

Lipuvere Mart - Erik Jõesaar; Lipuvere Marta - Maria-Johanna Kollo; Lipuvere Leena -Kristin Kõva; Lipuvere Miina -Elis Loik; Parve Joosep -Marthi Lepik; Kärje Juhan -Priit Kasemaa; Mari -Kelli Eilart; Jaak -Rain Alev; Enn -Raimond Ojassalu; Ants -Fred Anton; rahvas - sega­koor, lastekoor, rahvatantsi­jad; saatebänd - Inga Nurme klaveril, Tiiu Allikmaa akor­dionil ja Kaspar Kull kitarril.

Tekst ja muusikaline kujundus:

Piret Kaare ja Inga Nurme. Lavastajad: Anton Noor, Piret Kaare ja Inga Nurme. Liiku­mine ja tantsuseade: Kersti Ulmas. Kostüümid: Reet Heinat, Kersti Ulmas ja Eva Maria Kõrvas. Dekoratsioonid: Aare Ulmas. Dekoratsioonide maalimine: Eda Piisang ja Lennart Lind. Valguskujundus: Anton Noor. Muusikalikohvik: Riin Fingling ja Noora Ustav.

Etendused 3., 4. ja 5. aprillil Saku Gümnaasiumi aulas.