Näitemänguõhtut alustasid kõige väiksemad esinejad Salme lasteaiast Luule Rajaveri juhendamisel. "Siili keedupott" Kõik metsaloomad käisid uudistamas, mida see siil siis oma keedupotis vaaritab. Karu tuli unesegasena keedupotti vaatama, ilmselt äratasid toidulõhnad ta talveunest üles. Rebane, va kavalpea, jäigi natuke eemalt asjade kulgu jälgima, päris lähedale ei riskinud tema tulla. Siilikest kõik eelnev verest välja ei löönud ja lugu sai kenasti lõpuni mängitud, tugev aplaus publikult oli selle kinnituseks.

Kommikott, kevadine lilleõis lavastajale ja tänukiri õhtujuhtidelt Silverilt ja Meeliselt - kes seekord tegutsesid veidi ulakate koolipoiste rollis - ning teatepulk anti edasi järgmisele esinejale. Teisena astusid lavale 4. klassi õpilased, kes Mirle Arge juhendamisel kehastusid arvutihulludeks. Tegelased olid kõigile tuttavad Buratino, Malvina, Artemon ja Pierrot, kellel kõigil tuli arusaamatusi ja pahandusi liigsest arvuti taga istumisest. Esile tuleb tuua värvikaid kostüüme ja kuna etendust mängiti kahes vahetuses sai tükis osaleda rohkem näitlejaid. Vahva !

3. klassi poolt esitatu oli Oscar Wilde jutustuse põhjal "Isekas hiiglane" näitemänguks lavastanud Merle Lepik.

Lugu hiiglasest, keda kõik lapsed kartsid ja kelle juurde tema raske iseloomu tõttu ei juletud minna. Hiiglase juures ei vahetunud isegi aastaajad. Kohati meenutas näitemäng tummfilmi või pantomiimi, sest tekst ei jõudnud pealtvaatajani. See ei olnud ainult selle tüki või nende näitlejate miinus, vaid ruumi akustika puudujääk. Selline sügav tekst väärib väga tähelepanelikku kuulamist.

Algklasside näitering - Iiri muinasjutt "Jack ja seltsilised" - lavastaja Merle Sillavee. Lugu sellest, kuidas noormees nimega Jack laia ilma õnne läks otsima, kuidas ta endale sõbrad leidis ja kuidas ühel nõul ja jõul röövlitest jagu saadi. Lustakad loomamütsid andsid näitemängule mõnusat koomikat, hea leid oli läbi tantsu lavastatud kaklus röövlitega. Soovitada võib vaid näitlejatele veel rohkem julgust laval liikuda ja valjemini oma teksti anda. Kuna neil seisab ees veel osalemine maakonna algklasside näitemängupäeval, siis hoiame neile pöialt !

VAHEAEG ! Ja taas, nagu ka eelmistel näitemängupäevadel, TEATER KÄIB KA PUHVETIS ! Sellest, et teatrikohvik midagi head pakub, sai aru juba üritusele tulles, sest terve koolimaja oli täis värskete kaneelirullide lõhna! Lett oli lookas kõigest heast ja paremast, küpsetiste eest olid sedakorda hoolt kandnud Salme põhikooli õpetajad ja õpilased ka. Kohvikuruumi kaunistas õpetaja Mariliis, puhvetipidajad olid Mare ja Andre, abistasid Meelis, Merle, Kai ja Silver. Aitäh teile! Populaarseimaks müügiartikliks osutusid jäätis ja õpetaja Andre koogid, mida ilmtingimata kõik maitsta tahtsid ja mille retsepti pärast küsimas käidi.

Teater jätkus, õhtu teise poole sisustasid suuremad näitemängutegijad. 6.klass - õpetaja Elgi Salongi lavastatud "Kakuke". ......veeresin eide eest ära ,veeresin taadi eest ära... mäletate ju? Mõnusalt ümarikuks kerkinud Kakuke - Karl-Thomas Sepp jäi kõige rohkem meelde oma lavajulgusega ja hea diktsiooniga. Kena oli see, et Rebase rolli oli kaasatud õpetaja, ja eriliseks tegi selle näitemängu see, et kogu lugu esitati vene keeles ! Tubli!

Salme Sõnaring: "Kolm lugu Iirimaalt" - lavastaja Maire Sillavee. Tarkus on tarviline vara, aga ikka on nii, et asju saab alati erinevalt tõlgendada ja sellisest tarkade ja veidi vähem tarkade meeste väitlusest oligi esimene lugu. Teine lugu tõi vaatajate ette tööka perenaise Inary ( Rebeca Ilvik) kes ettevaatamatusest kutsus endale appi haldjad ja siis oli hädas nende majast väljasaamisega. Sõnaringi etteaste lõpetas kolmas lugu teemal "Vaikimine kuld, rääkimine hõbe". Kuna tegemist oli jutuvestmise vormis näitemänguga, siis natuke rohkem soovitaks otsida kontakti publikuga, hea oli see, et lavakujunduses oli väga väheste vahenditega toime tuldud.

Ja lõpuks jõudis järg võibolla õhtu oodatuima etteasteni. Salme sõnaringi näitleja Karl Juhandi esitas monoetendusena katkendi A.Kivirähu "Aabitsakukest". Lavastaja Maire Sillavee. Kas ja kuidas suudab üks koolipoiss üksinda lavaruumi täita ja vaatajaid kuulama panna? Suutis, vähemalt täiskasvanud publiku. Üks nauditavalt esitatud sügavasisuline, mõtlemapanev lugu üksinda jäänud emata-isata teismelisest poisist, tema natuke teistmoodi elust, võimalustest ja valikutest.

Näitemänguõhtule pani vahva punkti emmedeisside hoogne luulekava. Nemad olid seekord ise kehastunud lasteks ja pannud kokku kava luuletustest laste rõõmude ja muredes kohta ning lustisid publiku ees täiega. Ja oligi kõik. Selleks korraks.

Salme Põhikooli, Salme rahvamaja ja kooli hoolekogu ühiste jõududega teoks saanud üritus oli igati korda läinud. Piletite müügist ja teatrikohviku kassast saadi kokku tulu 145 eurot, raha läheb poiste tööõpetuse klassi tehnika uuendamise fondi. Aitäh kõigile, kes selle ürituse toimumisele kaasa aitasid ja omapoolse panuse andsid !

Näitemänguõhtule tagasi mõeldes jõudsin sellise tähelepanekuni - eks see teatritegemine üks haigus ikka on, võimalik isegi, et tegemist on nakkushaigusega, sest miks ta muidu perekonniti välja lööb?

Järeldage ise: näitemänguõhtul esinenud vanematel on täiesti kindla teatritõve diagnoosiga lapsed, või on see hoopis vastupidi - lapsed on vanematele haiguse koju kätte viinud! Karl ja Marleen ja Meelis Juhandi, Roland ja Mart Kreek, Matis ja Kai Prostang, Jan-Silver ja Silver Õun, Melani Koov ja Mare Poopuu...lausa epideemia! Ja uskuge mind neid näitemängupisikuga nakatunud peresid on veel ja veel.

Tegutseva pereõena julgen väita, et meie vallas on soodsad tingimused antud haiguse levikuks ja nakatumisoht on suur!

Rõõmsa taaskohtumiseni tuleval kevadel Salme Oma laste 4. näitemänguõhtul, siis juba remonditud ja avaramate võimalustega rahvamaja laval.