Hädas ollakse kihutajatega ka Laagris Seljaku teel. Kohaliku elaniku Uku Kasemaa sõnul on olukord selline, et kõik Pärnu maanteelt Tänassilma suundujad keeravad Hortese juurest paremale ja võtavad Seljaku tänava lõpus kõvad tuurid üles, tehakse möödasõite 15 meetrit enne ristmikkugi. „Nii kui see Pärnu maantee foor tagasipöördest päästab, siis tulevad 10 tükki jutist järjest sellise lennuga, et...“ ei leia Kasemaa sõnugi.

Kiirust piirav märk 30 on Hortese juures ilusti olemas, tänava keskel on isegi üks „lamav politseinik“, aga tänava lõpp, kus sile 300-meetrine asfaldilõik ja kergtee puudub, on Kasemaa sõnul ohtlik. „Kahes suunas sõidetakse, kiirusepiirangust kinni ei peeta, kõnniteed ei ole – jalakäijad hüpaku või põõsasse,“ kirjeldab ta igapäeva.

Kusjuures Seljaku tänava lõpulõik sai asfaldi alla alles paar aastat tagasi, enne seda laius seal põld. Kasemaa kogus toona elanike allkirju, viis vallamajja kirja, kus avaldati soovi muuta tänav tupikuks, nagu see kunagi oli. See võimalus jäi ära, Kasemaale öeldi, et Nõlvaku tänavast on vaja liikluskoormust maha saada ja nüüd tõsteti see koormus tema sõnul tänavale, kus igasugune ohutus puudub. „Märgid ei aita meie inimesele, jutt ka ei aita, füüsilised asjad tuleb tekitada,“ leiab mees. Ta peab silmas šikaani-nimelisi tõkendeid, mis paigutatakse diagonaalis üks tee ühte, teine teise serva, mis moodustavad S-kurvi. „Kui 30-ga tuled, saad rahulikult läbi, kui kihutad, sõidad end puruks,“ pakub Kasemaa lahendust Seljaku tänava liikluskorralduseks.

Kogukonnasisene suhtlusprobleem?

Omatahtsi aga tõketega liiklust rahustama ei saa hakata, sest tegemist on avalike valla teedega. Marko Soola sõnul öeldi vallamajast, et ju need kihutajad ikka omaküla inimesed on ja naaber peaks suutma naabriga asja selgeks rääkida. „No küllap on kihutajate seas omasid ka, aga kindlasti ka võõraid. Aga ega neid ju kätte ei saa, mul pole õigust neid ju peatadagi. Ja on naiivne arvata, et see märk kedagi peaks. Pöördusin isegi politseisse, aga sealt öeldi, et selliseid probleeme peaks lahendama vallasiseselt,“ kirjeldab Sool tekkinud tupikseisu. Seljaku tänaval olla olnud situatsioon, kus äärepealt käedki oleks käiku läinud. Tuli nimelt inimene koju, sõitis lubatud 30-tunnise kiirusega, aga kui koduväravasse keeras, peatas kõrval kinni tema taga olnud närvilise gaasipedaaliga isend ja kukkus juba karjuma, et mida paganat siin tee peal mökutatakse.

„No kuidas sa suhtled nendega. Pealegi ei ole need isegi meie küla inimesed, need on siin transiidil Tänassilma poole,“ pareerib Kasemaagi vallamajast tulnud soovitust inimestega rääkida. Soolas tekitab nördimust, et alati poetakse sõnade taha, nagu avalik tee ja seadus nõuab/lubab, peaga ei taha keegi mõelda. „Samas ei lubata ka küla inimestel oma tänavaid turvalisemaks muuta. Mis siis oleks piisav põhjendus? Ootame, kuni mõni õnnetus juhtub ja siis arutame edasi?“ viskab Sool küsimuse õhku.

Avalik tee pole sisehoov või mänguplats

„Koidu tänav on samasugune valla avalik tee, nagu neid on palju näiteks Veskimöldre piirkonnas ja mujal. Seda ei saa käsitleda isikliku siseõuena, kus igaüks korraldab liiklust oma äranägemise järgi. Tegemist on avalike teedega, aga soovitakse käsitleda oma majaesiseid teelõike sisehoovi tüüpi aladena, mida need kindlasti ei ole. Seal toimubki liiklus, edasi on meie liikluskultuuri küsimus, kes ja kui palju liikluseeskirju jälgib. Aga mingil kujul tänavate sulgemine või tupikuks muutmine ei tule kõne alla,“ ütleb vallavanem. Mõlemad planeeringualad on kehtestatud avalike tänavate võrguga, et neid sulgeda või tupikuks muuta, tuleks kehtestada planeeringu muudatus ja selleks peab olema väga mõjuv põhjendus. Seljaku tänava puhul tuleb teemat käsitleda veel ka pikemat perspektiivi arvesse võttes. Nimelt on Maanteeamet Pärnu maanteele kavandamas tulevikus veel üht fooriristmikku Hortese juurde, liiklusvoog suureneks veelgi ja siis on tõenäoliselt vaja üle vaadata kogu selle piirkonna liikluskorraldus.

Printsiibid väljatöötamisel

Vallavanem Andres Laisk leiab, et Koidu küla initsiatiiv rahaliseks panustamiseks on küll ilus kodanikualgatus, aga teekünniste ehitamine valla poolt ei ole niivõrd seotud rahaliste vahendite olemasolu või puudumisega, kuivõrd üldiste põhimõtete järgimisega liikluskorralduses. Ja põhimõte „avaldub soov, paneme kiirusepiiraja“ ei saa olla otstarbekas. „Inimesed ei mõtle tupiktänavate ja igasuguste muude takistuste kaasmõjudele. Kui suletud tänava või liiga kitsa läbipääsu tõttu jõuab kusagile tuletõrje või kiirabi minut hiljem, võib see maksta kellegi elu. Edasi-tagasi manööverdavad tänavatel ka prügiautod, tõkise juures asuvad majad peavad arvestama lisamüraga, mis tuleb selle ületamisest,“ lisab Laisk. Tõusetunud probleemi valguses on vallavalitsus panemas kokku üldiseid printsiipe, kas, kus ja kuidas kasutada teisi liikluse rahustamiseks olemasolevaid võimalusi. Mingeid otseseid seadusest tulenevaid nõudeid teekünniste paigaldamisele ei ole, pigem on see ühiskondliku kokkuleppe ja kaalutlusotsuse teema. Vallavanema kinnitusel töötatakse välja loogiline ja põhjendatud intervall, millise tihedusega tõkkeid paigaldatakse ning kus ja millist tüüpi tõket kasutada, et sellel oleks liiklust rahustav mõju, aga samas säiliks avalike teede mõistlik läbitavus liikluskiiruse piirangutest kinnipidavatele liiklejatele, keda tõenäoliselt siiski on enamus. Arvestada tuleb üldist liiklusskeemi, samuti liiklusvoo tihedust, kiiruseid, kergliiklusteede olemasolu ja vastavalt sellele teha füüsiliste piirajate vajaduse otsus ja valik. „Aga kindlasti ei saa lubada tekkida olukorral, kus piltlikult iga kahe maja tagant on tõke. Vaatleme seda teemat laiemalt, võtame referentse teiste kogemusest,“ lubab Laisk. Praegu kohe vaadatakse tema sõnul üle juba olemasolev märgistus, nii teekatetel kui liiklusmärkidena, lisatakse vajadusel kiirust piiravate märkide arvu, värvitakse üle asfaldil olevad märgistused.

Samas tahab Laisk rõhutada, et probleem on siiski pigem seotud üldise liikluskultuuri küsimusega ning lihtsalt tähelepaneliku ja hooliva käitumisega. „Selle teemakäsitluse algus ja lõpp on ikkagi palves – inimesed, ärge kihutage!“ ütleb vallavanem. Samas möönab ta, et avaliku diskussiooni teke selles asjas on siiski igati tervitatav ning kogukondade ettepanekud oodatud.

Teemakohane juhtum

Suvel laekus Koidu külast kiri, kus paluti samamoodi liikluse rahustuseks muuta Koidu põik lillekastide paigaldamise abil tupiktänavaks. Nii tehtigi. Esialgu lihtne lahendus pälvis aga üsna kohe teiste külainimeste pahameele. Üks laps oli vastu lillekasti rattaga sõites jala katki kukkunud, peljati ohtu, et pimedas põrutab mõni auto sinna vastu, pahandati selle üle, et kogu liikluskoormus suundus sellega kõrvaltänavatele, muutes nõnda teiste tänavate elu ebamugavamaks, tuli ettepanekuid siis teisedki tänavad tupikuks muuta.

Lillekastidega liiklusrahustus jäigi selle tõttu lühiajaliseks projektiks. Samas tekitas seesama pretsedent järgmiste soovide rea, kus vallamaja poole on taas pöördutud uute ettepanekutega teid sulgeda või liiklust tõketega aeglustada, mistõttu vald kui teede omanik on võtnud hetkel aja maha ja töötab välja liikluse rahustamise printsiibid sisekvartalite tänavatel.

TEEMAKOHANE LISATEAVE

Künnis on kumera pinnaga kõrgendatud ala, mis paikneb risti sõiduteega. Künnise ristlõige võib olla kas trapetsi-, ringi-, parabooli- või sinusoidikujuline. Künnise mõõtmed sõltuvad sellest, millist kiirus soovitakse hoida ja kas tänaval sõidab palju suuri sõidukeid. Kiiruse vähenemise suurus sõltub künnise kõrgusest, pikkusest ja kaldest.

• Juhul kui künnised on valesti ehitatud, vastutab teeomanik. Oma loominguliste „kiiruspiirajate“ kasutamise tõttu teedel on olnud inimkannatanutega liiklusõnnetusi ja kohtuasju (näiteks Jüri alevikus). Ei saa teele paigaldada näiteks suvalise ristlõikega tala ja seda nimetada kiiruspiirajaks.

• Künniste paigaldamise otsustab teeomanik, Maanteeametiga ei ole vaja kooskõlastada.

• Künnis on ette nähtud kehtestatud kiirusrežiimi hoidmiseks, s.t olenevalt teelõigule kehtestatud kiirusest (kas 20 km/h, 30 km/h, 40 km/h või 50 km/h) rajatakse vastavate mõõtmetega künnis.

• Sõiduki põhjaaluste detailide vigastamise vältimiseks peab künnise pikkus olema selline, et künnise ületamisel jääks alati üks sõiduki sildadest sellele.

• Künniste soovitatavateks vahekaugusteks on 50-75 m.

Allikas Maanteeamet