Seebitegu Lelle raamatukogus

Tänavuste raamatukogupäevade tunnuslause „Kohtume raamatukogus" tuletas meelde, et raamatukogu on koht, kus võimalik kohtuda kõigi ja kõigega. Keskkond, kus on mõeldavad väga erinevad tegevused.

26. oktoobril kohtusid Lelle raamatukogus need, kel huvi seebivalmistamise vastu. Juhendaja Diana poolt lauale kuhjatud purgikeste, kotikeste ja karbikeste virvarr võttis esmalt nõutuks. Kas tõesti nii paljut läheb vaja ühe seebi valmistamiseks? Peagi selgus, et oma esimest seepi kokku segaja saab hakkama ka vähemaga.

Meie proovisime teha seepi külmprotsessi meetodil, kus aktiivainena kasutatakse naatriumhüdroksiidi ehk seebikivi, mille kogus peab olema grammipealt selline nagu retseptis kirjas. Vastasel juhul läheb seebitegu nässu.

Kõige ohtlikum tegevus sellise seebiteo juures ongi seebikiviga toimetamine, aga kui pidada kinni reeglitest ja järgida ettevaatusabinõusid, siis ei ole karta vaja. Kuna kokkutulnud ei olnud varem selliselt seepi valmistanud, segas seebimassi kokku õpetaja. Osalejad jälgisid protsessi hoolega, panid kõik näpunäited ja nõuanded kõrva taha. Küll aga sai igaüks ise valida ja endale väikesesse seebivormi kokku segada talle meeldiva aroomi, värvi ning lisaained, mis valmis seebimassile lisati. Olgu öeldud, et raamatukogu lõhnas mõnusalt veel mitmel seebiteole järgneval päeval.

Koju minnes sai iga osaleja endaga kaasa topsi lõhnava „ahjusooja" seebiga. Pesemiskõlbulikuks muutub selliselt valmistatud seep aga alles kolme-nelja nädala möödudes. Selle aja jooksul reageerib seebikivi ära kõik oma reageerimised ning muutub nahale ohutuks.

Usun, et seebikoolitusel osalenud veetsid mõnusa loova tunnikese raamatukogus, said kuhjaga inspiratsiooni, et tegeleda kodus ise edasi sellise natuke kunksmooriliku tegevuse - seebikeetmisega. Ning kes teab, ehk leiab juba varsti aset uus koolitus edasijõudnud seebitegijatele.

Kohtume raamatukogus!