Seenemetsad kutsuvad

Kui Türi valla lõunapoolsetel metsateedel valitseb tavali­selt rahu ja vaikus, siis vähemalt kord aastas annab tihe­nenud liiklus märku sellest, et marja- ja seenehooaeg on alanud.

Ühel kenal õhtupoolikul võtan Türil tubli ja asjatundja see­nelisena kuulsust kogunud Kaarel Aluoja kaasa ning siirdume Rassi-Tagametsa kandi laantesse. Kaarlil eesmärgiks võimalikult palju söödavaid seeni ära tunda ja kokku korjata, minul tuleb need seened ka pildile saada.

Kui räägin Kaarlile autos, millist võiseente ja haavapuravike kohta ma tean, arvab ta, et neidsamu kohti teavad veel paljud türilased. Kokkuvõtteks arvame, et kui on hea seeneaasta, siis jagub neid nagunii kõigile, kui kehv, siis ei saa keegi. Tänavu peaks olema hea aasta, on olnud vihma ja ööd on ka veel parasjagu soojad.

Tagametsa skaudilaager

Esimene peatus on Tagametsa skaudilaagri väravas. Jäljerajad ro­hus ja lõigutud seened annavad tunnistust sellest, et me pole siin su­gugi mitte esimesed külalised. Juba esimesel paaril sammul jääb Kaar­lile silma esimene seen, kahjuks sedakorda täiesti mittesöödav pruun kärbseseen.

Natu­ke maad edasi on juba rohkem õnne, hallika kübaraga seen peaks Kaarli arvates olema liimik. Igatahes lubab ta selle seene söödavust hiljem targast seeneraamatust täpsemalt järele uurida.

Ütlen siiski juba ette ära, et tegemist oli pihkase liimikuga, nind kui seenele iseloomulik kübaraalune liimikiht eemaldada, on nad värskelt söödavad. Tõsi, vananedes omandab liimik oma pruuni­plekilise kübaraga just mitte eriti isuäratava välimuse.

Natuke Saarjõe-äärses võsas ragistamist ja Kaarlil on korvi­põhi juba seentega kaetud - kukeseened, tatikad ja puravikud, lisaks paar kuuseriisikat ka. Minu saak on korvi vaadates kesine, seda enam saaki fotoka mälukaardil - tundubki, et olen selle aja jooksul saanud rohkem kõhuli olla ja seeni pildistada, kui neid korvi koguda.

Vaatame igaks juhuks korra ka metsa. Teisel pool teed. Peale ühe noorukese kasepuraviku ja mõne kuuseriisika rohkem seeni siin noa ette ei jää. Otsustame edasi liikuda, sest juba saabub ka auto järgmiste seenelistega, ehk jäi ka neile midagi.

Metsavenna lõkkekoht

Nii on ametlikult kirjas RMK kodulehel ja asub see Tagametsa skaudilaagrist umbes kilomeetri kaugusel. Siin Saarjõe kaldal on metsavendadele pühendatud mälestusmärk, punker kal­davallis ja kena istumis-lõkkekoht, võimalus ka katusealuses ööd olla, kui soovi.

Meie sooviks on aga rohkem seeni leida. Mets muutub siin mõnusalt samblaseks, mis kohati võtab ka kukeseened oma kaissu. Kui ühte kummardud võtma, märkad samblas ka teiste kollaseid ninakesi. Ja paigutuvad nad metsaaluses kuidagi naljakalt, ühel väiksel lapil võib olla terve trobikond, siis pole aga tükk aega mitte midagi.

Selle eest on aga samblasüles kõikvõimalikke pilvikuid: kolla­seid, punaseid, rohelisi, pruunikaid ja lillakaid. Mõned neist kui väiksed nupsud maapinnast värskelt välja vupsanud, teised juba vanad ja suured, servad ülespoole kaardu kiskuvad.

Lisaks mõnele männiriisakale leian siit ka mõne isevärki seene, mida siiani pole korjata tihanud, nüüd on hea võimalus asjatund­jalt küsida. Aga ega temagi tea ning lausub seenekorjamise kuld­reegli: „Kui ei tea, millega tegu, ära korja."

Saeveski ja Palgisihi tee

Metsavenna lõkkekohast liigume edasi Saeveski metsaonni lähistele, otsima pisut teistsugust metsaalust ja uusi seeneliike. Kah­juks on vähemalt Saeveski ümbruses mets samasugune kui Metsa­venna lõkkekohas ja seenedki samad ehk siis põhiliselt pilvikud.

Palgisihi teel on natuke rohkem õnne. Jupi vantsimise peale leiab Kaarel väärt söögiseene, kitsemampli. „Üldiselt ei julge inime­sed seda korjata, peljates seda kärbseseenega segi ajada. Ning kui üks mampel juba on, peaks teisigi olema." Aga see reegel sedakorda ennast ei kinnita. Rohkem mapleid pole.

On küll üks teine haruldus, aga sedakorda linnu kujul. Nimelt istub teeäärse kuuse ladvas mänsak ja laseb kuulda oma veidrat häält. See harvaesinev lind on Kaarli sõnul pärit Siberist, aga saab ka meil kenasti hakkama.

Põikame ka korra veel Löövi tee veeres olevasse metsatukka. Mäletan, et siin oli eelmisel aastal rohkelt kivipuravikke. Puravikest pole tänavu jälgegi, küll aga leiame trobikonna värskeid liimikuid, mis kohe ka korvidesse rändavad.

Pisut kaugemalt üle libisenud äikesepilv muudab varajase õhtu­tunni hämaraks. Kaarlil on korv peaaegu täis, ka mina võin rahule jääda, paari kasteme jagu seeni on selle kõhutamise/pildistamise kõrvalt olemas. Kui Põikvale jõuame, on päike taas väljas ja taevas terendab vikerkaar, selline suur ja kirgas, mõlema otsaga maapinna­le toetuv, otsekui kena kroon edukale seenelkäigule.
_________________________

AIVO PRÜSSEL
vallavanem ja seenesõber

Suurema osa oma vabast ajast veedan sügisel seenemetsas. Korjan erinevat sorti riisikaid ning võiseeni. Teised seened jäävad minu poolt kasvama.

Enamiku seentest korjan Tagametsast, võiseened Põltsamaa lähistelt. Umbes ma metsas ei kola, aastatega on välja kujunenud kuus või seitse kindlat kohta.

Korjatud seeni jagub kevadeni nii endale söömiseks kui ka külalistele pakkumiseks. Seenelkäik on minu jaoks tõeline puh­kus. Metsas olles suudan ka argimured unustada.
_________________________________

Kui seent ei tunne, ära korja

Seenemetsa minnes vali sobiv riietus ja jalanõud, kilomeetreid mööda metsaalust vantsides on jalanõud eriti olulised. Arvestama peab mui­dugi ka sellega, et kui aknast välja vaadates võib ilm olla kena ja kuiv, siis varjulises metsaaluses või sooservas võivad seenelist madalamates kohtades porilombid oodata. Hea kui kummikud on vähemalt autos kaasas. Ja loomulikult keep vihma kaitseks.

Seenele võta kaasa ka paraja suurusega korv ja väike terav nuga. Korv on eriti oluline, sest sinna on mugav seeni korjata, kilekotis ti­kuvad õrnemad seened lõpuks pudruks muutuma.

Korjamisel jälgi juba eespool mainitud kuldreeeglit: kui ikka ei tea, mis seenega tegu, rääkimata söödavusest, siis ära korja.

Seened puhasta juba metsas või siis koju jõudes: ööseks korvi jäe­tud seentes saavad ussid rahulikult oma tööd teha ja hommikuks on saagist juba oluline osa kaotsi läinud.

Sobivaid seenekohti jagub kõigile

Eks igaühel ole seente korjamiseks oma lemmikpaigad. Mõni eelistab linnalähedasi metsi, teine sõidab suurema saagi lootuses mõnda kau­gemasse kohta.

Üldjuhul on türilaste jaoks aga üheks käidavamaks kohaks just Põikva-Rassi-Tagametsa ning Kurgja ümbruse metsad. Samuti Mädara ja Kellissaare.

Kes nii kaugele ei raatsi rännata, saab oma seenekorvi täis ehk teeveerest, mis Saunametsa kalmistu juurest läbi metsade Laupale-Jändjale suundub; või siis Kolu kandi metsadest.

Tänavu panin tähele ka seda, et kui Tagametsa kõrgetel ja kuive­matel metsaalustel hakkas riisikaid alles tulema, siis Türi lähedases madalamas ning märjemas metsas olid nad juba suured ja vanadusele kalduvad.
___________________________________

LIHTNE RETSEPT

Pärast väsitavat metsaskäiku võib seened, mis kupata­mist ei vaja, kohe pannile võiga särisema panna. Panni­täie seente kohta tuleb lisada vastavalt soovile pool või terve pakk taluvõid, selles seened kenasti läbi praaadida, lisada soola, pipart, tilli ja hõrgutav eine ongi olemas. Kellel kannatust rohkem, võib ka värskeid kartuleid kõrvale keeta. Niimoodi valmistatud kuuseriisikad võib pärast praadimist ja jahutamist panna säilituskarpi ning hoida sügavkülmas, siis saab ka talvel seenekastet teha.