Olen olnud väga kaua Viimsi segakoori koorivanem ja seetõttu on ka mälestusi, mis alati ei mahu koori kroonikasse.

Olen laulnud Viimsi segakooris alates 1983. aastast (vist). Olin just tulnud tööle Kirovi näidiskalurikolhoosi (NKK) aiandi raamatupidajaks, hiljem sain kolhoosi pearaamatupidaja asetäitjaks. Minu kontrolli all oli mitme osakonna hulgas ka kultuuriosakond.

Kuna olin kunagi laulnud sega- ja naiskooris ning naisansamblis, siis läksin ka Viimsi segakoori. Kooril oli juba paljud laulud selged, mina ei osanud veel midagi ja hoidusin oskajate selja taha. Vaike oli ja on praegugi väga nõudlik. Kui valesti laulad - ütleb kohe. Tal on ju absoluutne kuulmine. Sopranid said alatihti pahandada, et mismoodi te laulate - mökitate nagu kitsed! Kui ennast tähele panime, siis oli tal muidugi õigus. Kahjuks. Et koori kaunilt ja ühtlaselt helisema panna, selleks kulub aastaid tööd ja kooslaulmist.

Meie olime ju alles algajad. Kooris oli palju häid lauljaid. Sopranitest on eriti meelde jäänud laulja Katri Kuuse ema - imelise häälega sopran (nagu ta tütar praegu). Hoidsin ennast hoolega tema selja taha, sest temal olid laulud alati selged.

Kooriproovid toimusid kaks korda nädalas ja neist tuli hoolega osa võtta. Meil oli lühikest aega ka hääleseadja Therese Raide. Esinesime kolhoosiüritustel ja ülevaatustel. 1983. aasta ülevaatusel saime keskuse klubi laureaadi nimetuse ja I koha isetegevusringide konkursil.

Tolleaegne Kirovi NKK oli väga külastatav koht. Pea kõiki delegatsioone ja ametlikke külalisi, kes Eestit külastasid, toodi kindlasti ka siia. Seetõttu oli Viimsi segakooril võimalusi esineda ka väljaspool NLiidu piire.

Esimene välisreis

Meie esimene ja seetõttu unustamatu väljasõit oli 14. oktoobril 1989. aastal Poolasse. Meid oli 24 naist ja 12 meest. Sõit sai teoks tänu dirigent Vaike isiklikule tutvusele. Sõidu organiseerisime Vaikega koos. Helistasin Leedu-Poola piiri äärsesse hotelli, panin kohad kinni nii sinna- kui ka tagasisõidul. Sinnasõidu aeg oli teada, aga millal tagasi - selle kuupäeva fikseerisime Vaikega umbes täpselt!

Mitme kilomeetri pikkune järjekord Poola piiril, läbiotsimine, kus kõik kohvrid valgustati ükshaaval läbi, oli tõeline vapustus. Meid võttis vastu ja võõrustas Toruni ülikool ja selle juures tegutsev üliõpilaste segakoor.

Majutati kodudesse. Sellega oli alguses raskusi, sest nime järgi oli raske öelda, kes on mees, kes naine. Nii sattuski mõni naisisik peresse, kuhu oodati hoopis meesterahvast. Aga lõpuks said kõik kenasti mitmeks päevaks majutatud.

Kohapeal oli kõik väga hästi organiseeritud, laulsime kirikutes - igal pool oli palju rahvast kuulamas. Esimene üllatus, mida meie kirikutes veel polnud, oli aplaus iga laulu lõpus. Kava oli nii eesti- kui ka ladinakeelne ja koosnes peamiselt koorilaulu klassikast. Üks laul on eriti meelde jäänud - Ülo Vinteri "Omas keeles", mida meie lahkumisel juba poisikesed oskasid kaasa laulda, sest seal oli fraas: la-la-la-laa jne.

Meie saabumist ja esinemist kajastati kohalikus ajakirjanduses ja raadios ning ka filmiti, mis oli meile samuti suur üllatus.

Sattusime Poola kõikide jumalate püha ajal, millega kaasnesid suured pidustused ja rongkäigud. Väiksed lapsed olid samuti rongkäigus, kaunilt riides nagu nukud, riietuses domineeris must ja valge. Lapsed olid väga korralikud, ei mingit jooksmist ega hullamist.

Olin grupi vanem, koori raha olid minu käes ja läksime siis Toruni koori esindajaga seda panka ümber vahetama. Rublasid oli meie arvates küll imevähe, kuid esmakordselt elus olin ma üle miljoni rahaühiku omanik (zlottides)! Seda nii kauaks ainult, kui pangast välja tulin ja ööbimispaika läksin. Hakkasime seal raha laiali jagama nii, et igaüks sai kulutamiseks päris suure summa. Kui palju täpselt, ei mäleta.

Meil oli kohtumisi ka Toruni koori noortega, jalutasime õhtuses Torunis, puhkasime jalga ühe noorpaari kodus. Mis keeles jutt käis - mitte ei mäleta, aga oli väga tore. Muidugi laulsime palju. Lauldes leiad alati ühise keele ja meele.

Tagasisõit oli omaette elamus, piiril liikusime meeter haaval edasi. Õhtul alustasime piiriületamist ja järgmise päeva ennelõunal saime üle - täpselt selleks ajaks, kui olime hotelli tellinud. Olime aja ikka õigesti paika pannud! Saime ööbida ja hommikul puhanult sõitma hakata.

Hiljem võtsime Toruni ülikooli koori kodus vastu ja meie sidemed jätkusid mitu aastat. Nüüd on Toruni ülikooli segakoor ammu laiali läinud ja sidemed katkenud.

Rootsi koor tuli kompsudega

Järgmise, 1990. aasta 17. novembril võtsime vastu Rootsi koori. Organiseerisime nende esinemisi ja sisustasime õhtuid. Nad tulid suurte kompsudega ja ladusid need kõik minu mälestuse järgi kultuuriosakonda viiva trepi juurde. Lahkudes jätsid nad kõik sinnapaika. Arutasime Vaikega, et ilmselt oli see mõeldud meie koorile.

Ega midagi, palusime kõigil võtta, mis kellelegi sobib. Seal oli kingi, riideid, maitseaineid. Muidugi ei olnud need asjad uued, kuid mitte ka väga kulunud. Lõpuks ikka saime sellest kingitustehunnikust jagu. Kingituste toomisega puutusime hiljemgi kokku. Ka Poola Toruni ülikooli koor tõi midagi peetut kaasa.

Pärast 1990. aastat esinesime juba palju kirikutes nii jõulukontsertidel kui ka muul ajal. Esimene esinemine oli Kuusalu kirikus, kus laulsime üleval koori peal, kuid rahvas palus meid alla tulla, et näha koori, kes nii kenasti laulab. Seal lasime ka pühitseda oma esimese lipu. Kirikuõpetajal polnud varem sellist kogemust, aga siiski tuli ta meie palvele vastu. Pärast esinemist pakuti meile sooja teed küpsetistega.

Kirikutes esinemine oli tol ajal tasuta. Laulda on kirikutes meeldiv ja kerge, kõlas hästi. Ju nad on selliselt ehitatud. Esinesime ja esineme praegugi pea kõikides Tallinna kirikutes.

Järgmine suurem väljasõit oli 19.-22. aprillini 1991. aastal Rootsi Stockholmi, kus meid võttis vastu Stockholmi (Rootsi) eesti koor. Sõitsime lennukiga, tagasi tulime laevaga.

Esinesime Rootsi parlamendihoone treppidel. Meeldejääv oli ekskursioon hoones.

Õhtul võõrustas meid Stockholmis tegutsev eesti koor. Lauad olid kaetud ajalehtedega ja meile pakuti sousti-kartulit, vist meenutuseks kodust.

Meeskoor Itaaliast

Meil oli võimalus võtta vastu ka meeskoori Itaaliast, kes oli külas Eesti poistekooril, kuid ühe päeva sisustamist pakuti meile.

Päeval oli ekskursioon kolhoosis ja õhtu veetsime kolhoosi talveaias. Selle sisustas Viimsi segakoor. Itaalia meeskooril olid kaasas tõlgid ja saatjad, teatrist Estonia oli Väino Puura. Laulsime vastastikku, tantsisime ja mängisime ringmänge, itaallased võtsid kõigest aktiivselt osa. Oli imeilus suveõhtu ja pidu oli hoogne, aga järgmine päev oli tööpäev.

Püüdsime hakata lõpetama, kuid itaallased olid vaimustatud meie valgest suveööst, mida nad näinud polnud. Kõik tõlgid ja muud asjamehed-saatjad olid ammu kadunud, itaallased ikka laulsid busside juures. Pärast mitmekordset laulmist "Head ööd, head ööd" saime hüvasti jätta.

Hiljem on samuti olnud mitmeid meeldejäävaid sõite. Alul ei osanud organiseerida koos ekskursiooniga ka kontserte,vaid tegime kooriga kultuurireise. Pariisi sõiduks saime bussi Tallinna Filharmooniast.

Kõndisime surnuaial, kuhu oli maetud Eduard Viiralt. Tema haual laulsime "Mu isamaa on minu arm". Kõik sõidud on olnud omamoodi huvitavad ja uudistamist on igal pool palju-palju. Kõiki on võimatu kirjeldada, kuid pean tunnistama, et esimesed väljasõidud olid eriti meeldejäävad.

Igakevadised reisid on meil alati õnnestunud, need on liitnud meid ühiseks pereks. Kui küsitakse, mida me nendel pikkadel sõitudel teeme, on vastuseks: ikka laulame. Kodust välja sõites kulub aeg alati esinemiskava viimistlemisele ja tagasi tulles ei taha laulud üldse lõppeda.

"Laulutuli on see, mis annab elule hinguse ja hingele hoo"/ Gustav Ernesaks /