„Ma ei tea, kuidas ta selle valu on kõik jõudnud välja kannatada," ütleb juubilari 72-aastane tütar Aime Kiik.

 „Ei tea, kõik on hästi olnud," arvab aga saja-aastane Selma ise pikale elatud elule tagasi mõeldes. „Aime säeb ja teeb kõik mul ära, mina ainult kõnnin tuba mööda ja muudkui vaatan aknast välja, mis ta teeb," on viimased neli aastat majaseinte vahel veetnud vanaproua tänagi rahul. Varem ta istus ja aina kudus, aga nüüd kududa sõrmed enam ei luba. Küll aga koorib tegus memm toiduks kartulid kogu seitsmeliikmelisele perele.

Nooruses, kui oli väga vaene aeg, õmbles kudujana töötanud Selma mehe ja enda vanadest riietest poegadele ise ülikondi ja tütardele kleite. Töö on juubilarile olnud kogu elu kõige tähtsam. Tööharjumuse said kodust ka kõik tema lapsed. Nad on aidanud emal ka ühismajandi viiesaja tibu eest hoolitseda ja lehmi lüpsta.

Proua Selmal on neli järeltulevat põlve, aga kuipalju on lapselapsi ja lapselapselapsi, ta ise täpselt ei mäletagi. Tema vend ja õde elasid mõlemad 97-aastaseks, ema suri aga varakult ja isa kaks päeva enne tütar Aime sündi.

Paarkümmend aastat tagasi põetud raske närvipõletik on Selma nüüdseks küüru vajutanud. Üllatav küll, ent elu jooksul on ta tütre sõnul ka mitu korda suitsetamist maha jätnud. Nüüd toob tütar talle pidevalt vitamiine.

Õhtuti läheb ema vara magama, hommikul aga, kui tütar laudast tuleb, vaatab ema talle aknast vastu, riided juba seljas.

Proua Selma ei kuule enam hästi, aga talle meeldib lugeda. Nooremana, kui oli huvitav raamat, võis ta seda lugeda hommikuni. Lehest pealkirju loeb ta praegu ilma prillideta. „Mina ikka vahest ütlen emale, et kuule sina oled palju noorem kui mina!" naerab tütar Aime.

Halliste vallavolikogu ja -vallavalitsus soovivad valla eakaimale elanikule auväärsele juubilarile Selma Varblasele jätkuvat tervist ja elurõõmu.