2004. aasta suvel laskus paarikümne aastase staažiga harrastussukelduja Andrei Ossiptšuk koos oma kaaslastega Suurupi poolsaare Ninamaa sadamakohast 1,2 meremiili ehk ligikaudu kahe kilomeetri kaugusel kaldast merre.

Viti-Pääla paerinnatiselt paistab koht ilusti kätte. 34 meetri sügavusel avastati väike puidust laevavrakk. Kui kümneid aastaid sukelduda, on mõnikord õnne. Laevaleidude hulgas oli kauneid portselantasse, fajansstaldrikuid, pronksist uhmer koos uhmrinuiaga, pronksist küünlajalg, erilised küünlalõikamise tahikäärid... Mille peale Ossiptšuk arvas, et laevas võis olla ka mõni jõukam või kõrgemast soost reisija, sest tollase meremehe kämmal mingeid küünalde piiramise tahikääre küll ei vajanud.

Laevahukk paeplaatidega

Esmaste leidudega mindi kohe Meremuuseumi teadlaste juurde, et hakata selgitama, mis laevaga võib tegemist olla. Eesti tuntuima allveearheoloogi Vello Mässi juhendamisel hakati asjaga tegelema.

Koos Tuukritööde OÜ juhi Kaido Peremehe ja tema kaasaegse aparatuuriga laskuti veelkord merepõhja. Paari päevaga tehti ära töö, mis muidu oleks nõudnud nädalaid.

Ringskaneeriva sonariga kaardistati laevavrakk ja filmiti selle ümbrus. Digitaliseeriti veealune maailm nii detailselt kui võimalik, et hiljem saaksid eri valdkondade spetsialistid andmebaasiga uurimistööd jätkata.

Koos tunnustatud kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaaga hakati leitut hindama. Väikese, pooleteist või kahemastilise nn "galiott"-tüüpi kiire purjelaeva päritolumaa arvatakse olevat 17.-18. sajandi Holland. Pooleteistmastiliseks nimetavad sellist purjelaeva meremehed ise, sest esimene peamast kandis suurt kahvelpurje ja kaht-kolme etteulatuvat imeilusat raapurje, tagumine aga üht väiksemat kahvelpurje. Selliseid liikus tol ajal Lääne- ja Põhjamerel rohkem kui kümme. Selliste väikeste, ligikaudu kahekümne meetri pikkuste kiirete laevadega toimetati siiakanti ehk mingit peenemat kaupa ja sõidutati jõukamat seltskonda.

Laev oli ilmselt tagasiteel Tallinnast, sest lastiks on olnud laevas hästi säilinud, ilmselt Lasnamäe paekarjäärist pärit serviti asetatud suured paeplaadid. Sellised, mida võime näha oma kodukihelkonna Keila või naaberomavalitsuse territooriumil asuva Toomkiriku põrandaplaatidena. Laevale võiski saatuslikuks saada raske last, sest Suurupi väinast lääne poole langeb merepõhi sadade meetrite sügavusse.

Just sellise merepõhja järsu muutuse piirkonnas on avamerelaine väikelaevadele eriti valus ja ettearvamatu. See võiski raskes lastis purjelaevale saatuslikuks saada.

Peened kööginõud

Kuna Suurupi piirkonnas asusid Esimese ja Teise maailmasõja ajal miiniväljad ning hiljem püüti tööstuslikult kala, on sealkandis merepõhja korralikult "äestatud" ehk traalitud. Kahjustada on saanud kõik, mis laevavrakist ülespoole. Seetõttu on palju purustatut ja merepõhja lihtsalt laiali veetut.

Kõige hinnalisemad ongi Hollandi päritolu siniste maalingutega fajansstaldrikud, inglise päritolu koorekann ja hiina päritolu õhuke portselantass ja alustassid. Nii peened kööginõud ei kuulunud tol ajal kohe kindlasti meremeeste endi kasutusse! 

Purjekalt leitud taldrik

Meie rannajoonest natuke kaugemal asuv Naissaare piirkonna miiniväli sai saatuslikuks mitmele suuremale laevale.

1917. aastal uppus seal 1914. aastal Göteborgis ehitatud võimas jäämurdja "Pjotr Veliki" ning 1924. aastal eesti sõjalaev "Meeme". Aga see on juba hoopis teine lugu.

Ehk õnnestub mõnel huvilisel algaval suvel koos allveearheoloogidega Suurupi-Lohusalu piirkonnas ka meresügavustesse vaadata. Juhul muidugi, kui Deiw Rahumägi selleks Leader programmist raha eraldab. Igal juhul pidi üht-teist paistma, ka muidu on ilus merevett altpoolt kaeda ja katsuda. Snorgeldamas võib käia mitte ainult Türgis või Egiptuses. Võib ka siinsamas, kogu aeg ju käidud. Oleme mereäärsed.