“Jõudsime maja juurde, mille õuel olime just eelmisel päeval sõja maha pidanud ja püssi paugutanud, ning kuulsime häält, nagu keegi oleks vaipa kloppinud. Hüüdsime, et oleme Eesti sõdurid ja tulime sööki tooma, aga keegi ei vastanud, ent kloppimine jätkus. Jõudsime maja juurde ja nägime, et välisuks oli lahti. Astusime lävele ja hüüdsime veel: “Tere-tere! Oleme Eesti sõdurid, tulime teile sööki pakkuma.” Ja siis kuulsime vastust: “Tere-tere! Aidake, palun, mind välja, olen keldris kinni!”,” meenutab Klement.

Loe edasi Põhjarannikust.