Sindi Muuseum tahab olla moodne mäluasutus
Esmalt on muuseum suhtluskeskkonnana mälu, ajaloo, kogukonna, ühiskonna ja paljude küsimuste käsitlemise sobivaim kohtumispaik. Teisisõnu pulbitseb muuseum seltsielu keskmes. Selles mõistmises omavad suured ja väikesed muuseumid ühesugust tähendust, kuigi võimalused on suuresti erinevad. Suurbritannia Muuseumide, Raamatukogude ja Arhiivide Nõukogu programmidirektor Hedley Swain näeb muuseumis paika õppimise jaoks nii lastele kui täiskasvanutele. Muuseum aitab ühiskonnal mõelda oma riigi, linna või küla identiteedile ja säilitada seda. „Muuseum hoiab tähtsaid asju ja mõtleb nende peale," kinnitab Hedley Swain. Kui ma 2007. aasta lõpul asusin Sinti elama, siis arvasin, et parima esmase mulje saan sellest linnakesest muuseumit külastades ja ma ei eksinud. Muuseumi juhataja Heidi Vellendi abiga terve tunni kestnud ajaloo ja eksponaatidega tutvumine andis linnast sellise positiivse laengu, mis on saatnud siiani. Juba mõni aeg hiljem märkasin Sindi Gümnaasiumi algklasside õpilasi koos vene õppekeelega lastega ühiselt esivanemate kombel käelisi tegevusi õppimas oskustöös, millest mul varem puudus vähimgi aimdus. Loomulikult polnud see ainus kogemus ja noortega kohtumine muuseumi pinnal.
Liverpooli Rahvusmuuseumide direktor David Fleming võrdleb varajasema traditsioonilise muuseumi ja käesoleva sajandi muuseumi erinevusi: „21. sajandi muuseum on elav paik, kus leiab põnevat tegevust. Moodne muuseum on järjest enam tegevusrohke paik, mida täidavad erinevas vanuses külastajad." Nüüdisaegses uudsuses soovib Sindi muuseum olla samuti hea mõtte järgija ja kord kuus on uksed avatud ajaloo klubi sõprade ringile, kus jätkub kuulamist, kaasa rääkimist ja võimalust mõtteid teritada väga mitmekesistel ainetel. Ka taolised kohtumised ei piirdu üksnes ajalootundidega ja leiavad erinevail moodustel aset palju sagedamini.
Juhusliku tavakülastaja jaoks võib muuseumi töös näida peamisena ekspo- naatide juures selgituste saamine ja nii see ongi. Möödakäija jaoks võib muuseum tähendada üksnes museaalide laopinda, kus töötajad aeg-ajalt tolmulapiga üle käivad ja seegi pole vale. Ent tegelik töö tähendab sootuks rohkemat ja sellest saab asjasse pühendamatu väheldase ettekujutuse kirja pandud tegevuskava läbilugemisel. Täiesti adekvaatse pildi saab aga alles siis, kui ollakse tõeliselt huvitatud muuseumi töö sisust.
Muuseum pole keskmise poliitiku jaoks kunagi olnud esmatähtis ja ebapiisav rahastamine võib tihtipeale saada avalikkuse tähelepanu võitmise põhitakistuseks. Kuna ka muuseum ise ei ole võibolla küllaldaselt vaeva näinud oma kogukondliku tähtsuse tõendamisega, siis ongi juhtunud nii, et kogu tegevus on aastaid püsinud muuseumitöötajate entusiastlikul omakasupüüdmatul ja vääriliselt tasustamata ühiskondlikul tegevusel.
Veebruaris ilmunud Sindi Sõnumid avaldas Sindi Linnavolikogu liikme Toomas Kuuda analüüsiva artikli „Tagasilükatud ettepanekud", milles äratas tähelepanu järgmine lause: „Laienemine ja uute töökohtade loomine näiteks muuseumis, seltsimajas ja veel mõnes asutuses on vägagi küsitava väärtusega." Muuseumi nõukogu liikmena näen öeldus lugejat eksitavat teavitust. Tean, et mitte ühelgil nõukogu koosolekul ega muuseumi juhatajaga peetud jutuajamistes pole olnud kõneks täiendava töökoha loomine.
Hilisemas vestluses selgitas Kuuda, et öelduga pidas ta silmas juhatajale senise poole koha asemel täiskoha kinnitamist. Kuigi keeleliselt võib asi paigas olla, pean vajalikuks selgitada, et Sindi muuseumis ei ole sisuliselt tekitatud juurde täiendavat poolt ametikohta, vaid täiskoha kehtestamisega avanes võimalus hakata maksma seni tegelikult tehtava tööhulga eest.
Selleks, et seda mõista, julgen kutsuda muuseumit külastama ka neid linnaelu korralduse pärast südat valutavaid volikogu liikmeid, ametnikke ja muidu asjamehi, kes pole oma elus kordagi muuseumi uksest sisse astunud või teinud seda üliharva.
Muuseum on edulugu ja kui kogukond soovib osaleda enda eduloos, tuleb värskendada mõtlemist ajaloo ning vaimse pärandi üle, mis on mäluna vältimatu vajadus tänaste otsuste ja tegemiste juures.
