Sinimäed- ainuke paik, kus Punaarmee kuudeks seisma pandi

Juuli viimasel nädalavahetusel toimub Sinimägedes traditsiooniline kokkutulek, kus meenutatakse kõige verisemat lahingut, mis eales Eesti pinnal on peetud – see on Sinimägede oma; samas on tegu ka kõigi 1944. aasta kaitselahingute mälestamisega. 1940. aasta hääletust alistumisest tekkinud häbi pesti maha – paraku küll võõras vormis, kirjutab Põhjarannik.

1965. aastal sündinud ja 1991. aastal TÜ ajalooteaduskonna lõpetanud Toomas Hiio on enda sõnul Sinimägede teemaga seotud läbi juhuse. Kui inimsusvastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvaheline komisjon kümmekond aastat tagasi oma raportit kirjutas, jäi tema hooleks sõjategevuse poole kajastamine/kirjutamine.

Tema töörühmal oli võimalik käia Saksa sõjaarhiivis Freiburgis ja sealt hulga dokumente kopeerida. Hiio sõnul sai tema töörühm ajaloo jaoks lisada nii mõndagi, mida varem ei teatud, sest erisugustel põhjustel ei oldud Saksa sõjaarhiivis eriti käidud – vähemalt nii suures ulatuses ei oldud dokumente kasutatud.

Ka palus kirjastus Varrak tal toimetada Mart Laari selleteemalisi raamatuid (“Sinimäed 1944. Teise maailmasõja lahingud Kirde-Eestis”, “Emajõgi 1944. Teise maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis”, “September 1944. Otto Tiefi valitsus”, “Saaremaa 1944. Eesti Laskurkorpuse kannatuste rada”) ja 2012. aastal ilmunud “Sõjaajaloo aastaraamatusse” kirjutas ta ülevaate Eesti üksustest II maailmasõjas Saksa sõjaväes. See materjal on ka internetis kättesaadav Eesti sõjamuuseumi koduleheküljel.

Eesti ajaloolased peavad 1944. aasta lahinguid Eestis ülioluliseks, samuti on üht-teist ilmunud nende kohta Venemaal - nii artiklite vormis kui veebis. Hiio sõnul on teema poliitiliselt tähtis ametlikule Venemaale, et “Eestit sellega kiusata, kui vaja”. Vene poolel on tehtud asjakohaseid uuringuid, aga suur osa kirjutistest on Hiio sõnul ikka nõukogude ajal kirjutatu kordus või laiendus.

Kõneldes näiteks vastavalt Punaarmee inimkaotustest Sinimägedes, on Ülo Taimre ajakirjas Võitleja esitanud arvu 170 000, Saksa poolel vastavalt 10 000. “Pikka aega ei soovinud Vene ajaloolased Sinimägedes kantud kaotustest üldse rääkida, kuid viimasel ajal on hakatud mõningaid arve siiski esitama. Vladimir Rodini esitatud andmete kohaselt ulatusid Punaarmee kaotused 6. augustil koostatud raporti kohaselt 8166 langenu ja 10 789 evakueeritud haavatuni. Samas ei maini Rodin, mis ajavahemikku need arvud puudutavad, ka on ebaloogiline raportis esitatud suhe langenute ja haavatute vahel,” oponeerib Laar oma raamatus “Sinimäed 1944″ (lk 324-325) mehele, kes omakorda on oponeerinud tema artiklitele.

Loe edasi Põhjarannikust.