Sõbrad kogu eluks
Hiljem on aastaid vaieldud, kes oli ikkagi see kõige suurem tegija iseseisvuse taastamisel. On kirjutatud raamatuid, vaieldud, sümpoosione ja konverentse peetud, sadu artikleid kirjutatud, filme tehtud. Tülitsetud, üksteist maha tehtud, kurvastatud ja õnnelik oldud, uhkustatud ja alandatud oldud. Rahule jäämata siiani. Aga kes ta siis ikkagi oli, kes on vabariigi taastamise epopöa peategelane?
Raamatu „Teine Eesti" lõpus ütleb majandusteadlane Jaak Leimann kuldsed sõnad: „Ärge tehke Juhanit, Jüri või Jaani ajaloo sangariks, et just tema tõi iseseisvuse. See vaatepunkt, kes midagi ütles või otsustas, polegi nii tähtis. Juhan või Jaan tegutses kus tegutses, aga eesti rahvas tegi imet. See rahvas peaks jääma teie raamatu peategelaseks."
Jah, kuid mida on eelneval pistmist vallajuhi veeruga? Isegi väga palju, sest meie ainsa oma riigi taasrajamine toimub iga päev. Iga päev sünnib tulevik uuesti rohujuure tasandil. Igas Eesti paigas ja kodus erimoodi. Omal viisil. Omas töös. See on elu, jah, mitte nii dramaatiline, nagu see oli vabariigi alguspäevadel. Või siiski - küllalt dramaatiline, kui mõelda kas või IRL-is lahvatanud sisekriisile. See ei ole muidugi ainult ühe erakonna probleem, et ollakse kapseldunud võimu sisse ja võõrandunud Eesti päriselust. Kui parteide juhtkonnad ja nende tagatoad käituvad nõnda, nagu kuuluksid Eesti demokraatia ja vaat et terve riik vaid neile, kinnisele seltskonnale, kes lubab endale käituda üleolevalt ja ülbelt, ennustan, et IRL-is toimuv sisevõitlus ei jää ainult ühe erakonna probleemiks, vaid kandub üle ka teistesse parteidesse. Kuigi võib arvata, et see ongi harjumatu ja raske - vaadata kaardil Tallinnast allapoole. Mis mõtted võiksid silmitsejat vallata? - Nojah, et kusagil külades on väikesed inimesed, need progressirongist mahajäänud.
Taasiseseisvuse alguses olid tuhanded inimesed sinisilmselt lootmas, et sündimas on täiesti ainulaadne riik maailmas, kus elu on ilus ja sõprus kestab igavesti. Nagu on laulupidude ajal: mu isamaa on minu arm ja terve vald oli kokku tulnud. Kõigest kakskümmend aastat tagasi oli rahvas ühel meelel nõus ükskõik kui kaua sööma vabaduse nimel kas või kartulikoori. Kui Lennart Meri presidendiks tõustes ütles, et riigi taasloomisel saab tema lubada ainult higi, verd ja pisaraid, võeti see vastu kui teravmeelne nali. No mis higi, kallis president! Ikka õnne ja rikkust, of course. Sest meie teeme maailmas kõik teisiti! Me oleme nüüd alati üheskoos! Eesti on suurte võimaluste maa igaühele meist. Eks ongi, ka täna, vaatamata kõigele. Ümberringi varisevad Euroopas võlakoormuses riigid. Eesti saab hakkama ja toetab, hambad ristis, noid teisi, kes elavad lustlikult üle oma võimete ja võimaluste. AA-reitinguga (!) tubli töörühkija Eesti saabki pealtnäha hästi hakkama, kuid mis on täna meie ühiskonna väärtused? Mis tiivustab täna inimesi? Või kui vanamoodsalt küsida: mis on õnn?
Ent märgistagem esmalt hetkeolukord. KOV-e valdab püsivalt tunne, otsekui oleksime riigi poolt unustatud. Inimene ei tunne enam, et teda oleks riigile vaja. Inimest on riigile vaja kui maksumaksjat ja igale parteile muidugi ka kui hääleandjat. Hääled valimistel = võim. Olukorra teeb drastiliseks nn peegliefekt. Kes siis veel kui mitte meie ise - kohalik omavalitsus - on riik? Kus mujal see riik siis ikka võib olla - kas tõesti ainult Stenbocki majas ja erakondade tagatubades? Või ministeeriumis, kes neli kuud ei vasta vallajuhi kirjale?
Aeg on ligi, et pöörduda lihtsate asjade ja harilike küsimuste juurde: tere, kuidas sul läheb? Miks mitte ka kriitiliselt üheskoos mõelda, et kuidas edasi? Valimisi pole küll tulemas, aga vabalt isamaaliselt kodanikult võiks ju küsida, missugused on täna tema ootused ja lootused... Miks ei sõltu aga meist asjades, mis puudutavad riigi seaduste loomist või õiglast maksujaotust ühiskonnas, mitte kui midagi? Ma ei tea, kes kellega Eesti riigis täna üldse räägib, kuid valdade ja riigi vahel puudub mitte ainult inimese moodi jutt, vaid üldse igasugune dialoog. KOV-il on kantseliitlikus keeles öelduna osutada oma piirkonna inimestele umbes kolmsada teenust. Selle koormusega tuleb toime tulla ja tullakse ka. Virisemist ei taha keegi kuulda ja seda rahajuttu ammugi mitte. Niisiis elavad riik ja erakondade tagatoad oma elu ja KOV-id oma. Elu võimalikkuse üle maal arutles möödunud nädalal Tartu Ülikooli ümber koondunud Metsaülikooli seltskond. See toimus Käärikul. Teema kandis tähelepanuväärset pealkirja. Seestpoolt suurem Eesti: regionaalne areng. Kas pidanuks valitsuse ja erakondlikud tagatoad viima Käärikule, et nemad ka saaksid osa seestpoolt suuremast Eestist?
Vallavanem Margus Jaanson kirjutas ühes talvistest vallalehtedest: „Elu maal on raske, kuid võimalik. Meil tuleb kaitsta omi seisukohti valitsuse ja ministeeriumide ees, kes loevad päid ja jalgu ning väidavad, et kasusaajate hulk ei ole piisav, et koolimaja remontida või rahvamaja ehitada. Anname neile andeks, sest suure globaliseerumise käigus on nad ära unustanud, millest riik alguse saab."
...Tulen Venemaalt tagasi üle piiri kodumaale Eestisse ja rohelises ametirõivas linalakk neiu ütleb mulle naerulsui tere. Kui hea on elada omas riigis, mõtlen. See on tegelikult nii lihtne - jagada omavahel naeratust, tarkust, riigi tulevikuvisiooni, sõprust. See aitab üle kasvamise raskustest. Ja korraga ma tean, et kui omavahel võitlevad vaim ja võim, siis alati võidab vaim. Kuigi see võib selguda alles palju aastaid hiljem.
* Ilmunud ka 16. augusti Nädalises
