Sõbraöö Vana-Vigala põhikoolis

Kuna sel aastal oli sõbrapäev ehk 14. veebruar neljapäevasel päeval, otsustasime laste soovil korraldada sõbrapäeva asemel hoopis sõbraöö! Nõu ja jõuga olid ürituse läbiviimisel abiks kaheksanda klassi õpilased, sest igal aastal on just 8. klassi ülesandeks sõbrapäev korraldada.

Loomulikult oli hommikust peale kooli kivisaalis avatud traditsiooniline sõbrapäeva postkontor, kus igaüks sai oma sõpradele kaarte postitada. Seda võimalust ka usinalt kasutati.

Sõbraöö ise sai aga alguse juba õhtul peale tunde. Koolimajja said jääda kõik lapsed, kelle vanemad oma lapsele vastava kirjaliku loa kooli kaasa andnud ning osalemise tingimuseks oli ka korras õppeedukus ja oskus käituda kui korralik koolilaps. Sõbraöölisi kogunes paarikümne õpilase ringis alates esimesest kuni üheksanda klassini välja. Õhtu algas õppimistunniga ning kui koolitükid tehtud, värvisid nii suured kui väikesed mõnuga pilte värviraamatutest. Seejärel oli õhtusöök ning kui kõhud täis, algasid erinevad tegevused. Esmalt toimus otsimise mäng - kaheksandikud olid koolimaja peale ära peitnud poolikud südamed, kus peal poolikud mõtteterad sõpruse kohta. Igaüks, kes leidis pooliku südame, pidi üles leidma ka lapse, kelle käes teine poolik süda sobiva lause alguse või lõpuga.

Nii saadi teada, et „tõeline sõprus on nagu sõlm, mille inglid on sidunud", „sõprus pole nagu vilets tuluke, mis kustub lahkudes", või ka näiteks seda, et „sõber sõbra naha koorib" ja „sõbrast on vaid samm vaenlaseni".

Selles mängus saadud kaaslasega mängiti nüüd edasi „Robotit ja leiutajat", „Peeglit" ja „Pimedat ja pimeda juhti". Nalja sai küllaga.

Õhtusse mahtus veel sõnarägastiku lahendamine (üles tuli leida kõik sõbraööliste nimed), lühinäidendi lavastamine ja muidugi tondi- ja kummituste jututuba. Näidendid olid kõik mõisateemalised ja need tõmmati loosiga. Kokku sai näha nelja lugu - „Näljamüüri ehitamise saladus", „Juhtumised Vigala maa-aluses käigus", „Mõisa köis las lohiseb" ja „Mõisaproua luupainaja". Siinkohal tuleb tõdeda, et lapsed ei lasknud ennast segada vanadest muistenditest, vaid mõtlesid välja täiesti uued toredad lood! Tondijutte puhuti seekord päris palju ja neid oleks võinud ilmselt hommikuni kuulata. Akna taga käis ühel kõhedal hetkel elevust tekitamas päris pesuehtne kummitus, kes hiljem hoopis 8. klassi Sandriks osutus.

Mis siis, et kummitus tegelikult enne kummitamise õpetaja Siljaga kokku leppis, ehmatus ja kisa oli ikka päris kõva! Pealeõõvastavaid tondijutte peeti kivisaalis maha üks korralik padjasõda, mis pinged ja hirmud kenasti maha võttis.

Märkamatult oli kell juba peaaegu üksteist õhtul ning aeg magamaminekuks. Magamisasemed sai üles sätitud kooli aulasse ning noorematele sõbraöölistele saabus uni üsna varsti peale õpetaja Silja loetud unejuttu.

Suur tänu kõigile lastele, kes sõbraööl osalesid ja sellele ettevõtmisele oma näo andsid! Ja muidugi suur aitäh õpetaja Marjele ja direktor Margitile, kes sõbraöö kordaminekule oma sõbraliku õla alla panid!