Sõjavangi mälestused: ebavõrdne kohtlemine, nuhid ja kojusõit vaguni küljes rippudes
Kaheksa kuud uurimislaagris
Ühel õhtul teatati, et Kristal saadetakse koju. Võib-olla ta uskus seda, mina igatahes mitte. Laagris peast segi läinuid koju ei saadetud, neid ootas hoopis teine koht – igavene rahupaik Venemaal.
Olin jällegi uue töö peal. Töötasin ainukese eestlasena üheksast venelasest koosnevas ehitusbrigaadis. Kohendasime männimetsa ääres mingisugust ajahambast puretud hoonet. Töö polnud raske. Tuli töötada vaheldumisi nii sae, haamri, kirve, peitli kui ka höövliga. Ümbrus oli meeldiv, õhk osoonirikas.
Kes mulle aga sugugi ei meeldinud, olid mu töökaaslased. Need olid ühed igavesed masuurikad ja seanahavedajad, kes polnud vist kunagi tööd teinud ega kavatsenudki tegema hakata. Ja nii nad seal päev läbi looderdasid ja mind aina kamandasid.
Teel koju
Oli 1945. aasta novembrikuu viimase päeva õhtu. Kalinini linna ääremaal asuvas NKVD filterlaagris nr 140 toimus vangide igaõhtune üleloendus. Kui loendus oli lõppenud, hakati uuesti üksikuid vange rivist välja kutsuma. „Ei tea, mis jällegi lahti on,“ mõtlesin ma vangiderivis seistes. Ja siis kuulsin - nagu oleks hüütud ka minu nime. „Küllap kuulsin valesti,“ arvasin, ja jäin oma kohale edasi. Hüüti veelkord: „Roooosna, Karl Hindrikovitš!“ Nüüd oli selge, et hüütakse siiski mind ja ma astusin rivist välja väljahüütute kõrvale. Hüüti välja eestlasi, lätlasi ja leedulasi, kuni meid, väljahüütuid, sai kokku 17.
„Teie lähete koju,“ teatati meile kogu laagri ees. Aga meist vaevalt küll keegi seda uskus, sest nii oli meid juba varemgi lollitatud. Iga kord, kui saadeti ühest laagrist teise, kinnitati: nüüd lähete koju.
Kui aga mulle, nagu teistelegi, pisteti pihku kolmandiklehe suurune „udostoverenie“, kuhu oli märgitud mu perekonna-, ees- ja isanimi, sünniaasta, laagri number ja laagris oldud aeg, ning millel oli all kaks allkirja ja pitser, siis pidid küll – tahes või tahtmata – hakkama uskuma, et seekord nalja ei tehta. Rivistusele anti käsklus: „Rasoidis!“ ja vangid valgusid laiali.
Meid jäeti paigale. Ja siis viidi eraldi ruumi, kus igale meist jagati teerahaks 10-15 tšervoonetsit ning teemoonaks kamalutäis kuivikuid, teine herneid ja kolmas tangu. Veel anti igale rahvusgrupile üks ühine „propusk“: eestlastele sihtkohaga Tallinn, lätlastele – Riia ja leedulastele – Vilnius. Meid, eestlasi oli 5, lätlasi rohkem ja leedulasi vähem.
Aga enne veel, kui meid laagrist välja lasti, tabas mind uus üllatus. Mu juurde astus mu senine tööbrigadir, kes minu teada sõnagi mu emakeelt ei vallanud, ja ütles nüüd selges eesti keeles, et ta on pärit Jõhvist ning palub mul Eestisse jõudes edasi toimetada ta kiri ühele tuttavale. Seda meest ei sallinud ma silmaotsaski, nagu kogu ta venelastest koosnevat brigaadigi, kuhu ma ainukese eestlasena olin sattunud. Minu silmis olid nad kõik ühed suured närukaelad ja valskusetegijad – nii töö juures kui ka toidulauas leiva ja supi jagamisel. Leib lõigati näiteks kümneks osaks alati nii, et omamehed said peaaegu poole suuremad paikad kui mina, muulane. Samamoodi jagati ka suppi. Ja kui sa julgesid nendega selle üle õiendama hakata, jäeti sind ilma sellestki ja togida said veel pealekauba. Ja nüüd tuli mu juurde sama mees oma kirjaga, kes brigadirina mu kaitseks kordagi välja ei astunud ja kellega ma pidin päevast päeva purssima oma puuvene keelt, olgugi, et ta oskas suurepäraselt ka eesti keelt, nagu nüüd selgus. Kes ta siis niisugune oli? Teadsin nüüd, et ta on üks laagri nuhkidest ja ei keegi muu. Seda reetis ka ta hea väljanägemine ja vangi kohta ebatavaliselt korralik riietus. Võtsin ta venekeelse kirja küll vastu, kuid edasi ma seda ei suutnud saata.
Mu narinaaber, Soo Artur, palus mul „Vene-eesti käsiraamat“ jätta temale, mida ma ka tegin.
Me väljasaatmisega millegipärast viivitati ja aeg lähenes juba keskööle, kui lõpuks me seljataga sulgusid laagriväravad ja meid võttis vastu kärekülm talveöö selge taeva ja siravate tähtedega. Väristades õlgu külma ees ja peites paljaid käsi sinelivarrukaisse, hakkasime grupiti linna poole astuma. Varsti eraldusid meist lätlased ja leedulased, kes pidid minema kellegi tuttava poole öömajale. Meie otsustasime aga minna otse raudteejaama. Aga kus see asus, ei teadnud meist keegi. Küsida polnud ka kelleltki, sest linn oli nagu välja surnud. Teades venelaste vaenulikkust sõjavangide vastu, ei söandanud meist keegi tungida ka mõnda majja, et teed küsida. Kui olime juba küllalt kaua mööda tühje tänavaid kõndinud, kuulsime korraga vasakult kostvat veduri huiget. Hakkasime sinnapoole astuma ning jõudsimegi viimaks raudteele välja ja edasi minnes lõpuks ka raudteejaama.
Jaama sisse me ei pääsenud, sest jaama ooteruum oli tihedalt täis põrandal magavaid kotipoisse, mehi ja naisi. Meile seal ruumi enam ei jätkunud. Tuli jääda välja perroonile, külma kätte. Tuli seal kogu öö kõndida, jalgu kokku taguda, kätega vehkida ja omavahel kukepoksi teha, et kehasse sooja saada. Alles vastu hommikut, kui osa jaamas olijaist oli lahkunud, sai seal ruumi ka endile. Kui aga väljas hakkas valgenema, löödi meid kõiki jaamahoonest välja. Olime jällegi külma käes. Olime juba välja uurinud, kuhupoole meil sõita tuleb. Teadsime juba ka sinnapoole sõitvate rongide orienteeruvaid saabumisaegu. Aga meid ei lastud ühelegi rongile peale, vaid lükati vagunitrepist alla. Siin ei maksnud midagi me laagrist saadud tõendid ja suunamiskiri.
Ei mäleta, mitu ööpäeva me Kalinini raudteejaamas mööda saatsime, enne kui kotipoistelt selgeks õppisime edasisõidu moodused. Kõigepealt tuli eemale hoiduda jaama töötajaist, mitte aga neilt abi otsida. Tuli leida pimedaid ja varjatuid kohti, tavaliselt teispool perrooni, ja oodata seal rongi liikuma hakkamist, et siis viimasel hetkel vagunitrepile hüpata ja kramplikult ukse külge klammerdudes edasi sõita. Ja kui rong peatuma hakkas, tuli jällegi kiiresti maha hüpata, varjuda ja jääda ootama uut edasisõidu võimalust. Ja nii me jupphaaval jaamast-jaama sõitsime: küll vagunitreppidel rippudes, küll vagunite vahel puhvritel püsti seistes. Oli lausa ime, et me sel viisil sõites ära ei külmunud ega haigeks ei jäänud, ega ka puhvritelt vagunirataste alla ei jäänud. Aga teadmine, et iga jaamavahe viib lähemale kodule, andis uut jõudu juurde ja visadust vastupidamiseks.
Meil polnud vähimatki ettekujutust Venemaa raudteevõrgust. Teadsime ainult seda teed, mida mööda meid siia toodi ja sama teed kaudu tahtsime sõita ka tagasi. Meie lähetuskirjale oli marsruudiks märgitud küll Tallinn üle Leningradi, kuid keegi meist ei tahtnud sõita teispoolt Peipsi-Pihkva järve ja läbi Leningradi. Liialt pikk ja ohtlik tundus meile sealt kaudu sõitmine. Meie sooviks oli aga jõuda nii ruttu kui võimalik välja Venemaa piiridest ja lühimaks teeks selleks oli Bologoje - Pihkva - Petseri.
Järgneb...
