Mulle anti esialgu esmapilgul näiv kergem ja puhtam töö – tuli valtsidel töötavatele töölistele (tsivilistid) ette kaaluda suuri toorkummi latakaid, mis olid kokku kleepunud ja kuumad. Aegajalt jooksin ukse taha paariks minutiks öökima. Üks eraisik (valtsija) oli rahulik, aga teine oli stahhaanovlane ja karjus kogu aeg mu peale, et kiiremini töötaksin ega rikuks tema töötulemusi. Ei suutnud enam täpselt kaaluda ja see stahhaanovlane kutsus meistri ning asusid kahekesi mind tuuseldama ja sõimama, ähvardasid ka sõjatribunaliga. Nii kaugele see asi ei jõudnud ja mind vallandati selle töö pealt, mille üle tundsin siirast rõõmu.

Määrati mind vormide puhastamise peale, kus sain istuda ja kraapida pika noaga kummivorme põlenud jäädetest. Brigadir oli mõistlik mees ja kombineeris paberil töönäitajad nii kõrgeks, et saime stahhaanovlase toidutalongi. Peale tavatoidu (leivaviil ja nõgesesupp)saime veel kulbitäie sojajahu või hirsiputru. Spetsnormi täitmisel saime veel saiaviilu ja kisselli. Kel aga selle töö peal näolapp ümaramaks muutus, see saadeti tagasi raskema töö peale –asemele tuli uus nõrguke.

Minu nägu aga laiemaks ei muutunud ja jõudu juurde ka ei tulnud. Ei jõudnud enam nari teisele korrusele ronida ja vali tuul väljas võis mu pikali puhuda. Peale selle hakkasid tekkima paised: kukla taha ja tuharate vahele, kus nad käimisel põrgulikku piina valmistasid. Tuli minna haiglasse, kus tehti vereülekannet – tulemusteta. Siis süstiti ühe lätlase verd ja minu oma temale. Sellest oli abi – uusi paiseid ei tekkinud.

Mul oli piinlik oma pükse rebadele lasta ühe lätlannast medõe (ka vang) juuresolekul, kuigi ta hakkas mu tuharate vahet puhastama ja plaasterdama. Ta tegi seda suure hoolikusega ja ei näidanud kunagi välja, et see tegevus talle vastumeelne oleks, kuigi pidanuks olema. Olgu veel öeldud, et mu ihu ei olnud ligi aasta vett ega seepi tunda saanud ja haises, puusanukid olid lamamisest nahatud ja veritsesid. Me elasime laagrites hullemini kui loomad, meil puudus isegi paber tagumiku pühkimiseks. Olin haiglas umbes 3-4 nädalat.

Järgnes töö kummivabrikus ja jällegi vormide puhastamise brigaadis. Hakkasin harjuma ka nõgesesupiga – rohekaspruun leige vesi ja selles ligunenud lödiks keedetud jämedavarrelised nõgesed. Mingit meeldivat maitset sel lögal polnud, küll aga mingisugune toiteväärtus siiski oli.

Ühel hommikul kutsuti mind rivist välja ja jäeti laagrisse. Ees ootas ülekuulamine. Osa eestlasi, keda üle kuulati, väitsid, et polnud ühestki lahingust osa võtnud, vaid olid kas autojuhid, hobusemehed, kokad või kantseleitöötajad. Aga ikka said nad sõimata ja rusikahoobi näkku.

Peale lõunat viidi mind administratiivhoonesse ülekuulamisele. Ühes ahtakeses toas oma laua taga istus kapteni auastmes NKVD ohvitser ja tõlgiks poisikeseohtu petšooralane. Küsiti nime, vanust, sünniaega, -kohta, rahvust, haridust, vanemate nimesid, päritolu, talu suurust ja võõra tööjõu kasutamist. Edasi – teenistuskäik hitlerlikus armees, osavõtt lahingutest, autasud, haavata saamised jne.

Rääkisin kõik ausalt ära, nagu tegelikult oli. Vaikisin ainult sellest, et kuulusin Noorte Kotkaste organisatsiooni ja et peale üldmobilisatsiooni läksin vabatahtlikult koolipingist rindele ja võitlesin seal kuulipildurina. Pinnimine kestis vast pool tundi ja lõppes ühegi hääle kõrgenduseta. Mehed pärisid, et mida rääkisin ja saanud teada, et võtsin osa umbes kümnest lahingust, arvasid: „No küll olid sina ikka lollpea. Nüüd pole sul enam lootustki laagrist vabanemiseks!“ Üha rohkem mehi sooritasid enesetappe väljas kraavikäimla varikatuse all.

Ühel päeval aeti meid kõiki laagri väljakule rivisse ja valvurite saatel toodi kaks karjala-soomlast. Neid esitleti kui eriti ohtlikke bandiite, räägiti mässule õhutamisest, lattu sissemurdmisest jpm. Kui neid hakati kinni siduma, läks räigeks sõimuks ja rabelemiseks. Neile pandi tropid suhu, seoti kätest, jalust ja lohistati laagriväravast välja. Tõenäoliselt ootas neid ees mahalaskmine.

Sain ühe linnas elava eestlase (Voldemar Punning) abiga kirjasideme omastega luua. Ühelt laagriärikalt sain leivapaika eest pakkimispaberit ja kirjutasin sellele kirja isale. Kirjutasin, et olen elus ja terve ja palusin saata vene-eesti sõnastiku. Kolmnurkselt kokku volditud kirja viisin vahendaja kätte.

Kirja tagaküljele kirjutasin enda varjunime. Paari nädala pärast sain vastuse. Peale seda tuli jälle haiglasse minna– ikka viletsa tervise pärast. Sinna jõudis järele ka Kuti poolt saadetud „Vene-eesti käsiraamat“ (v.a Tartus, 1940).Umbes nädalase haiglas olemise ajal sain sealt keeletarkust omandada. Pärast haiglast vabanemist näidati kohustuslikke propagandafilme, nagu „Traktoristid“, „Stahhaanovlased“ ja muud sarnased, mida isegi venelased ei tahtnud vaadata. Vahel näidati ka lääne filme, nagu Jules Verne „Saladuslik saar“– vaatasin suure kaasaelamisega. Ühel päeval moodustati noorematest meestest 10-mehelised töögrupid. Tuli ihualasti pilves ilmaga jääkülma vette minna ja kangiga jõepõhjast kive lahti kangutada ning kaldale upitada. Siis kähku kaldale, sinel selga, topka vene vodkat, mis küll põletas kurku, kuid tekitas sooja tunde kehasse. Tuli üks vahetus vahele jätta ja siis teinegi raks vees ära käia ning teinegi topka hinge alla kummutada. Ja sellega lõppeski igal grupil tol päeval tööpäev. Ei tea, kas mõni hiljem kopsupõletikku ka jäi, mina igatahes mitte.

Aeg veeres üksluisuses ja teadmatuses tuleviku suhtes. Ei märganudki, kuidas kätte oli jõudnud novembrikuu. Mõni eestlane oli laagrist lahkunud, kes koju, kes mujale. Mulle käis kui uni peale üks Kristali-nimeline noormees, kes tutvustas end kui endine Eesti Vabariigi poliitilise politsei assistent.

Tema kinnisidee oli laagrist põgenemine. Püüdsin talle selgeks teha selle ettevõtmise mõttetust.