Sõjavangi mälestused: saabumine koju ja hirm surnukssöömise ees
Isa oli parajasti õues ja väntas kaevust vett välja. Ma ei julgenud õue astuda, sest kartsin, et ta võib mind märgates kaevuvända lahti lasta ja veeämbri kaevu tagasi saata. Seepärast tõmbusin väravaposti varju ja jälgisin sealt ta tegevust. Isa võttis kaevuämbri välja, valas vee teise ämbrisse ja läks sellega hobusetalli. Nüüd läksin sinna talle järele. „Tere õhtust!“ ütlesin talliukselt. Isa, jootes ämbrist hobust, tõstis pead ja jäi mind üksisilmi tunnistama. Viimaks lausus: „Oled see tõesti sina, Karl, või näen ma su vaimu?“ – „Mina, ikka mina,“ vastasin ja astusin ta juurde ning ulatasin käe. Isa võttis käe vastu, langetas pea ja ta õlad hakkasid tõmblema. Isa nuttis. Sama kordus toas ka emaga. Neid, vanainimesi, vapustas hingepõhjani mu ootamatu kojutulek.
Võttes toas mütsi peast ja sineli seljast, ei riputanud ma neid nagisse, vaid heitsin ukse kõrvale põrandale. Ja samas tekkis väljakannatamatu soov: raputada seljast ka kõik muu, mis mind kattis. „Olen täiu täis, nii, et kubisen,“ teatasin, „ja kõik, mis mul seljas, tuleb viia välja lumehangele, et neis elutsevad elukad toas laiali ei valguks.“ Ja juba läkski ema mulle teisest toast riideid otsima, mis esialgu selga anda. Mina aga koorisin ennast paljaks edasi. Põrandale hunnikusse rändasid mu õhuke vesti moodi puhvaika, irevil taldadega saapakotad, higist parkunud katkised puuvillased jalanartsud, lühikesevõitu põletusaukudega puhvaikapüksid ja mu kaks aastat tagasi kodust kaasa võetud hall koduvillane kampsun, mis oli küll õige viledaks kulunud, kuid siiski veel alles. Ja see oli kogu mu riietus. Aluspesu, pluusi, sokke, salli ja taskurätti mul ei olnud. Ka puudus püksirihm, mille aset täitis riideribast keerutatud nöörijupp.
Paljana kui porgand seisin ma kesk köögipõrandat ja mu isa-ema said esmakordselt näha elavat luukeret, kelle iga roie oli naha all selgesti nähtav, kelle tagumikul rippusid tuharad kui kaks tühja nahkkotti; kes koosnes põhiliselt ainult veel luudest, kõõlustest ja siseelundeist ning neid katvast korpunud ja puusanukkidel veritsevast nahast.
Ahju tehti veelkord tuli ja sinna rändasid kõik mu kehakatted koos täidega. Ka pliidi alla tehti tuli ja pliidile pandi soojenema pesuvesi. Ja varsti ma olingi vannis ning nühkisin kehalt maha kogu oma pooleteiseaastast mustust ja kõntsa. Puhtaks pesnuna, puhas pesu seljas, asusin lõpuks laua taha õhtust sööma. Isa ja ema olid juba söönud ja õhtusöögiks oli neil lihaga kartulisupp . Nüüd toodi see soojendatult ka mulle lauale. Ja selle ajaga, kui ema teises toas voodit üles tegi, oli mul ka supp söödud ja lihataldrik tühjaks tehtud. Ei pannud tähelegi, et ema mind pärast seda kohkunult vaatama jäi. Alles hiljem tunnistas ta üles, et tal olid jalad päris nõrgaks läinud, kui oli avastanud, et mul on suur savikausitäis suppi ära söödud. Liha oli ta juba ettenägelikult vähem lauale toonud, kuid seda polevat ta osanud arvata, et ma ka kogu supi võin ära süüa. Kardeti nimelt, et vangilaagrist saabunud võivad endid surnuks süüa, mida oligi mõnel pool juba juhtunud. Ja nii hoiti ka minul silma peal juba esimesest õhtusöögist alates.
Kas ma ka oma küllaltki pika habeme ka tol õhtul maha ajasin või jäi see järgmise päeva tööks, ei mäleta. Ei mäleta ka, mida ma tundsin, millele mõtlesin, kui viimaks oma toas, oma voodis kahe lina vahel lamasin – puhtaks pesnuna, kõht täis söönuna. Tõenäoliselt olin ma aga niivõrd väsinud, et jäin kohe ka magama ja magasin järgmise päeva lõunani või veel kauemgi.
Kalender seinal näitas aga, et on neljapäev, 13. jõulukuu, aastal 1945.
