Sõjavangi mälestused: surm ja jõulud vangilaagris

 (8)
Sõjavangi mälestused: surm ja jõulud vangilaagris
Karl Roosna sõjapäevil. Pildistatud 07.04.1944.Foto: erakogu

Määri külast pärit Karl Roosna mälestusi lahinguteest – vangipõlv Venemaal.

Kažarovo vangilaagris

Teised kolm meest seisid ülal kanali äärel ja nende ülesandeks oli käru külge kinnitatud trossi ja vastava pööra abil täiskäru ülesvinnamine, tühjendamine ja tühja käru alla saatmine. See töö oli küll raskem, kuid vahepeal sai pidada pause ja siin puudus ka valvurite kisa selja taga. Seda tööd sain ka teha koos oma valla meeste Karl Mummega Rohu külast ja Karl Kaljurannaga Rahkla külast. Seega oli kolm Karli koos. Püüti luua kontakte ka teiste naaberlaagrite vangidega ja leidus neidki, kes vangilangemisel andsid üles vale nime ja sünnikoha, et säästa oma perekonda ja sugulasi võimalikest repressioonidest. Prooviti ka põgeneda ja ühel õhtul peale rivistamist sörkisid ratsahobustel meist mööda kaks soldatit ning kummagi hobuse kõrval jooksis oheliku otsas vang – silmus kaelas, käed seljataha seotud. Need kaks olid eestlased ja laagrisse tagasi neid enam ei toodud. Nende edasist saatust võis aimata.

Konvoisõdurid tahtsid, et õhtul töölt tulles laulaksime. Kõvemad laulumehed paigutati kolonni etteotsa ja laagrisse jõudes said nad ka oma supiportsu esimestena kätte. Seni olid seda eesõigust kasutanud sakslased oma „Eerikat“ lauldes. Nüüd saime meie selle osaliseks oma kurvavõitu lauluga „Kuldne õhtupäike“, mille bravuurne refrään „Hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata...“ vaimustas sõdureid ja nii saime laulda umbes nädala, siis keelati igasugune laulmine ära. Ja ega me ise ka enam laulda ei tahtnud, sest üle jõu käiv töö ja igapäevane külmetamine viisid selleni, et laagris algas massiline suremine. Surdi vaikselt ja järsku, öösel magades, päeval töö juures, teel tööle minnes ja sealt tulles. Nii suri ühel ööl ka minu narinaaber Alas (30a) Tapalt. Magasime kõrvuti nii, et ühe sinel oli alla laotatud ja teise sinel peal, kuid hommikul äratuse peale ta enam ei tõusnud. Elavad tuigerdasid peale äratust ja „hommikueinet“ jälle tööle, surnud aga kooriti paljaks ja laoti laagri värava lähedale ristipidi riita nagu puuhalud, kust surnumatjad nad päeva jooksul ära koristasid ja ühishauda pildusid. Selline saatus tabas siin paljusid ja iga päevaga jäi vähemaks neid, kes suutsid oma vabanemispäeva ära oodata.

Seotud lood:

Alas oli umbes minu kasvu, vaikse iseloomu ja vähese jutuga. Meelde on jäänud üks ta joogiõpetus: kui kohvi keeta selge piimaga, saab kakaomaitselise joogi. Kogu mälestus temast!

Et suremisele piiri panna, hakati vangidele kõigepealt jagama soojemat riietust: surnud vene sõdurite kuuliaukude ja vereplekkidega sineleid, vatipükse, puhvaikasid, ennesõjaaegseid täitorniks nimetatud talvemütse ja vähem katkiseid saapakotasid. Ka arstide poolt hakati vange läbi vaatama ja sorteerima: kes tööle, kes kosumisele, kes haiglasse. Katsuti kahe sõrme vahel kõhunahka, mis enamusel oli õhuke kui maisipaber, ja löödi sõrmega nipsu vastu ripnevaid tuharaid.

Laagris oli kaks vangist arsti: eestlane ja sakslane. Rivis (sakslased ja eestlased eraldi) seistes selgus, et sakslane määrab rahvuskaaslasi põhiliselt kosumisele, eestlasi aga tööle. Mis teha? Vahetasin saba ja võtsin end sakslaste juurde järjekorda. Ja mul vedaski: sain töölt vabaks ja kosumisele (OK-sse, nagu siin nimetati). Päevaleivaports küll vähenes poole võrra, kuid selle eest sain saia sama palju, lusikatäie suhkrut ja tükikese võid.

Päris tööta ei jäetud aga OK-ski. Kord päevas tuli käia 2-3 kilomeetri kaugusel asuvast metsast kahemeetriseid küttepuid toomas. Peenem tuli kanda üksinda, jämedam kahekesi. Vahel tuli veel teinegi käik teha.

Lähenevate jõulude eel just oma 23. sünnipäeva tähistamiseks jätsin saia ja suhkrutükid söömata ning sidusin need taskuräti sisse. Jõululaupäeva õhtul tõi üks saatusekaaslane metsast hõlma all tillukese kuusehakatise. See asetati nari servale püsti, ehiti konservikarpidest lõigatud poolkuudega ja vatikuue hõlmast rebitud vatitoppidega. Üks pastori moodi mees vangide hulgast pidas ajakohase jõulujutluse. Mõtted rändasid kodumaale, omaste juurde ja ennesõjaaegsetele jõuluõhtutele. Jõululaule kostis teistestki kambritest eri keeltes. Laagri juhtkond siin ei seganud, kuigi laulmine oli keelatud. Pärast jõule saadeti aga meid, eestlasi, järjekordse valega: „Nüüd lähete koju!“ uude vangilaagrisse.

I metsalaagris

Loe veel

Uueks laagriks sai lähedal asuv metsalaager suurte põlispuude all. Laagrivanemaks oli noor, tüse, energiline ja rõõmsameelne sakslasest veebel (allohvitser). Laagri põhikoosseisu moodustasid sakslased, aga vähemal määral oli ka rumeenlasi ja poolakaid. Ka siit käidi kanalit kaevamas.

Elamiseks olid pool-maaalused punkrid, umbes 25 meetrit pikad ja viis meetrit laiad, pealt kaetud palklae ja mätastega. Punkri ühes otsas oli laudadest kokku löödud uks ja teises otsas väike aken. Keskelt läbis punkrit madalaks süvendatud käigutee ja mõlemat kätt tasaseks tambitud muldkeha, kuhu mahtus kõrvuti magama umbes 30 meest, pead seina ja jalad vahekäigu poole. Keset punkrit asuvat madalat plekkahju köeti peaaegu ööpäevaringselt ja selle peal oli hea kõrvetada õhtuti leiba või keeta plekktopsikus „mõrtsukat“ ehk leivasuppi. Ööseks pandi ahju lähedusse kuivama ka märjad jalavarjud ja -nartsud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare