Näitus tõstatab olulise küsimuse, kuidas muutunud kombed, tavad, elustandardid ja -stiilid kohandada rehemaja kui sajanditevanuse hoonetüübiga? Kas madalate ja suitsuste lagedega, väikeste akende ja maadligi hoidvate ustega elamus on kohta 21. sajandi inimesel?

Eesti taluarhitektuuris iseseisvat ja väga olulist kohta hoidev rehielamu, eestlaste põline eluhoone on läbi sajandite olnud kohalikus külamaastikus omaette märgiks. Siinsest eluolust tulenevalt ja ühe katuse alla kogutud mitme eri funktsiooni liitmisest tekkinud ainulaadne hoonetüüp on muutunud majandus- ja eluoludes jäänud osaliselt algse funktsioonita.

Tänapäeval räägime rehemajade puhul eelkõige inimeste kodudest, maamajadest.

Näitusele on valitud 11 taastatud rehemaja ja viis rekonstrueerimisprojekti, mille käigus on arhitektid mänginud läbi kõik nüüdisaja-inimesele vajalikud mugavused ja elutingimused, hoides samas tallel ajalooliselt väärtuslikku.

Lisaks sellele on esitatud seitse moodsat eramuprojekti, mis läbi nüüdisaegse arhitektuurikeele viitavad rehemajale kui arhetüübile, märkamatute, ent kindlate niitidega meie ruumilise alateadvuse külge traageldatud sümbolile.

Näitus jääb Sõmerul avatuks 24. jaanuarini.

Näituse kuraatoriks on Karen Jagodin (Eesti Arhitektuurimuuseum), näituse töörühm: Kadi Karine, Elo Lutsepp (Eesti Vabaõhumuuseum). Näituse kujundajad: Kaarel Nõmmik, Mikk Heinsoo, tehniline abi: Veiko Liis. Näitust on varem näidatud Narva Linnuses, Tartu vaksalis ja Ugala teatris Viljandis.

Samas on üleval ka teine arhitektuurinäitus, mille korraldasid Lääne-Viru maavanem Einar Vallbaum ja Tea Treufeldt. Näitus on pandud kokku Karepa piilkonnamaja arhitektuurikonkursile laekunud töödest. Põnevaid visioone ja projekte paberil ilmestavad fantaasiarikkad maketid Karepa küla tulevasest piilkonnamajast.