Esimene AEROCi plokk valmis Lääne-Virumaal Kunda lähistel Andjas asuvas tehases 2001. aasta augustis. Sellest ajast on Aeroc olnud piirkonna oluline tööandja. Aeroc AS toodab poorbetoonist plokke, mille valmistamiseks kasutatakse siitsamast Lääne-Viru maakonnast pärinevat toorainet.

Aktiivset tegevust nõudis ka tehase toodangule ISO sertifikaatide taotlemine, et olla rahvusvahelisel turul arvestatav ja usaldusväärne partner.

Praeguseks omab tehas ISO 14001:2004 ja ISO 9001:2008 sertifikaate ja on tänaseks oma eduka tootmis- ja majandustegevusega olnud arvestatav tööandja Sõmeru vallas. Tehase toodang on tuntud nii Eestis kui ka Skandinaavia maades.

Sõmeru vallavalitsus on tunnustanud Ants Hõbemäge kui kauaaegset hinnatud ettevõttejuhti.

Korduvalt on ASi Aeroc tegevus ära märgitud „Hea teo" tänuplaadiga, vallale osutatud abi ja toetuse eest. Alates 2011. a on Ants Hõbemägi Aeroc ASi nõukogu liige ja nõustaja tehase liivakarjääri puudutavates küsimustes.

2011. aastal tunnustas Ants Hõbemäge "Tubli töötaja" aumärgiga ka maavanem Einar Vallbaum. Tubli töötaja aumärgiga tunnustatakse neid, kes on töötanud ühes ettevõttes või asutuses vähemalt kümme aastat, kelle panus selle organisatsiooni arengusse on olnud märkimisväärne ja kes on olnud ühiskondlikult aktiivsed nii maakonnas kui ka konkreetses omavalitsuses.

Ants Hõbemäge võib iseloomustada kui äärmiselt pühendunud töötajat ja kuldsete kätega inimest. Tema panus juhitud organisatsioonide arengusse on olnud märkimisväärne.
___________________________________________________________

Lea Salumets on Sõmeru koolis töötanud alates 1. augustist 1984. Käesoleval aastal täitub Leal eesti keele ja kirjanduse õpetajana 30 tööaastat.

Kolleegina on Lea väga mõistev, rahulik ja usaldusväärne. Suudab kiirelt orienteeruda tänapäeva muutuvas ajas ning pakkuda häid lahendusi koolielu parendamiseks.

Omab kõrget empaatiavõimet ja väga head analüüsioskust. Probleemide lahendamisel oskab laskuda õpilase tasandile ning suudab asju vaadata ning olukordadele läheneda ka teise nurga alt. Töös klassijuhatajana on ta eelkõige püüdnud kasvatada oma klassi lastes iseseisvust ja algatusvõimet, saavutada klassis õhkkond, kus kõigil on hea olla, ning luua toimiva kolmnurga: laps - vanem - klassijuhtaja.

Lea on õpilasele ja lapsevanemale kõrgelt hinnatud partneriks. Pikkade kooliaastate jooksul on õpetaja jätkuvalt õpilaste hulgas populaarne ja lugupeetud ning seda eelkõige just tänu oma mõistvusele, tasakaalukusele, hoolivusele ja suurepärasele aine valdamisele.

Lea Salumetsa juhtimisel toimub Sõmeru koolis igal õppeaastal aprillikuus näitemängupäev, kus 4.-9. klasside õpilased ja ka õpetajad näitlevad. Lavastatud on A. Kivirähki, A. Lindgreni, „Eesti rahva ennemuistseid lugusid", „Kevadet" ja tuntud muinasjutte. Õpilased ootavad näitemängupäeva põnevusega. Nende jaoks on rolli mängimine huvitav ja arendav tegevus.

Õpetaja Lea on püüdnud lavatekstid kokku kirjutada nii, et igale lapsele jätkuks osa, püüdes seeläbi kasvatada lastes rohkem enesekindlust, esinemisjulgust ja etlemisoskust.

Tema eestvedamisel korraldab Sõmeru kool juba kuuendat aastat ülevirumaalist põhikoolide õpilaste luulevõistlust. Eelneva viie aasta jooksul on konkursile laekunud 1373 luuletust ning žürii otsusel on parimatest valminud viis luulekogumikku üldpealkirjaga „Viru laste laulud". Aastate vältel on luulevõistlusel olnud erinevad teemad: „Muinasjutt aitab meil kasvada", „Oma õpetajat tunnen...", „Looduse imelised uperpallid", „Tõesti, kõige rohkem vist me armastame reisimist", „Kodu on nii imeline, tavaline paik" ning sellel aastal „Väike Eesti suures Euroopas". Luulevõistluse pealkiri valitakse septembris ning kogu protsess viiakse ellu ühise meeskonnatööna, mida koordineerib Lea. Luulevõistlus kulmineerub piduliku tunnustusüritusega, kuhu on palutud kõik osalenud koolid, parimad värsimeistrid ja juhendajad- õpetajad. Õpetaja Lea on luulevõistluse korraldamise kaudu suutnud luua luulesilla üle kahe maakonna. Tagasiside maakondade koolidest on näidanud, et sellist üritust on õpilastele vaja ja et see on oluliseks märgiks õpetamaks lapsi kaunilt oma emakeeles luuletama.

Oma töö kohta ütleb õpetaja Lea nii: „Aineõpetajana olen püüdnud olla paindlik ega ole õpilasi hinnanud jäiga mõõdupuuga, vaid üsna tihti esitanud endale küsimuse: kas emakeele hinne saab olla läbinisti puudulik, kui õpilase emakeeleks on eesti keel? Loomulikult on minul kui õpetajal lähtuvalt riiklikust õppekavast põhimõttelised nõudmised, mille täitmata jätmine toob kaasa viletsama hinde, kuid olen alati püüdnud hinnata lähtuvalt protsessist, nähes iga last eraldi tema isiklikus arengus."

On imeline, kuidas õpetaja oma vaiksel moel ja innustava eeskujuga on aastast aastasse pannud lapsi oma emakeelt armastama ning selle võlu mõistma. Ja seda nii, et ka see kõige loodrim ühel hetkel mõistab, et on häbi eesti keelt viletsalt rääkida ja kehvalt kirjutada.