Linn jäi siis veel väga kaugele. Üksikud pildid sellest ajast on selgelt siiani silme ees: kui käisime onuga tedremängu vaatamas. Tetri oli 100 ringis ja see oli igakevadine vaatemäng, mida põnevusega oodati. Rabakana ja põldpüüd olid tavalised linnud, keda võis Rae raba servas näha. Kitsed ja põdrad olid igal õhtul lagendikul söömas.

Mäletan veel aega, kui tuli sovhoosi osakonnajuhatajaga hästi läbi saada, sest siis oli võimalik kuskilt kraaviservast ka oma lambale heina teha. Ei olnud sovhoosilgi õiget tehnikat, eraisikutest rääkimata. Hobustega oli kõik hein niidetud ja põllud haritud. See on aga kauge minevik.

Praegu on kohati inimestel maad rohkem käes kui oskust ja mõistust sellega midagi peale hakata. Külast läbi sõites tundub nagu oleks sõda alles eile lõppenud.

Inimesed aga, kes on külla jäänud, on põlised ja see on nende kodu ja see on nende usk, et küll kõik korda saab. Tahavad ju nemadki oma lastele ja lastelastele midagi pärandada. Meie küla on üks väiksemaid ja ilmselt see sunnib rohkem pingutama, et teiste suuremate seast välja paista. Sellest ka mõned tulemused nii kodukandi kui külapäevadelt, kus oleme ikka esimeste hulgas olnud.

Meil on igasuvine traditsiooniline üritus Soodevahe sportlik simman, kus osalejaid nii Sauelt kui Keilast.

Selle suve suursündmuseks peaks kujunema Jüri kihelkonna meepäev Soodevahe külas. Selleks kutsun ma üles mesindusega tegelejaid ja mesindushuvilisi endast märku andma . Teeme kõik koos 7. juulil 2012 ühe tõsise Jüri kihelkonna meepäeva.