Onu keeldus allkirja andmast sõjaväkke värbamise paberile ja Saksa ohvitser pani püstoli nina alla ning karjus: „Kommunist! Kommunist!" Onu vastu: „Ma ei ole kommunist." Sakslaste staabis töötanud eestlane ütles koridoris: „Teil on üks kuu mõtlemisaega!" Tuligi ennast varjata kuni detsembri keskpaigani. Siis õnnestus paadiga põgeneda Soome. Jõuti kuidagimoodi poolkülmunutena ühele kaljusaarele, kust Soome piirivalvurid toimetasid põgenikud võimuesindajate kätte ja sealt edasi avalduste alusel värvati mehed Soome armeesse. Esialgu aga toimus väljaõpe õppelaagrites.

Paljud eestlased olid juba varem, isegi Talvesõja ajal üle külmunud Soome lahe põgenenud hõimuvendadele appi, kuid esialgu neid lahingusse ei paisatud. Pärast Talvesõja lõppu läks 10 meest Norrasse, kus võideldi sakslaste vastu.

Vabal ajal otsustasid mehed ajada puskarit. Aparatuur ja vajalik kraam leiti ladudest ja soomlastest väikeste (auastmelt) ülemuste nõusolekul sai see tegu valmis. Üks soomlasest allohvitser oli onule öelnud: „Oled hea vägijoogi meister!"

1941. aastal (siinkohal vabandame, et loo alguses eelmises lehes oli ekslikult sõja puhkemise algusaastaks märgitud 1940), pärast NL ja Saksamaa vahelise sõja puhkemist moodustati eestlastest Erna salk Soome armee koosseisus. Salk paisati Põhja-Eestisse ning koos metsavendadega võeti osa lahingutegevusest Punaarmee ja hävituspataljonide vastu kuni Tallinna vabastamiseni.

Päästeti palju põgenikke, kes olid pagenud metsadesse. Sõja algul selgus, et sakslased ei kavatsegi taastada Eesti Vabariiki ja nii küpseski paljudel plaan põgeneda Soome. Sellest oli eespool juttu.

Avanduse vallast teenis Soome armees 12 meest:

Vambola Aasa, Agu Aru, Enn Kalvet, Väino Klaus, Ervin Leemets, Freddi Nõmme, Albert Peedo, Rein Rajasalu, Olev Saare, Väino Toming, Richard Valk, Lembit Ühtigi.

Vao vallast teenis Soome armees 15 meest:

Kaul Andrus Kadak, Hillar Kattai, Johannes Kuntur, Haldur Langemets, Arvo Lehiste, August Feliks Lehiste, Koit Loss, Leon Läänemets, Endel Meiner, Gori Niinemets, Gunnar Oppo, Endel Poom, Kalju Randaru, Karl Saage, Tuve Uusma. Soomepoiste lühielulood on raamatus „Vabaduse eest". Tänaseni on aga paljude saatus lõpuni teadmata.

Pärast lahinguid Karjala kannasel tõmmati JR-200 (jalaväerügement) rinde rahulikumasse ossa. Soome valmistus 1944. a juuli lõpus tegema NL-ga vaherahu. Eestit aga ähvardas okupeerimine Punaarmee poolt. Eesti vabatahtlike soovil ja Eesti Rahvuskomitee kutsel tuldi tagasi kodumaale.

Soomepoiss Helmut Elstroki mälestustest: „Iga mees pidi allkirjaga kinnitama soovi Eestisse minna või jääda Soome. 19. augustil pärast relvade äraandmist ja isiklike asjade paberkottidesse pakkimist algas sõit Hankosse, kust ostsin sõduripennide eest paar raamatut, hea Soome pussi ja õlikompassi. Vagunites oli juttu ja vaidlemist. Rongis sõites sai kõigile selgeks ka meie hümn: „Teid me tervitame kodumaa metsad...""

Edasi lühendatult Helmut Elstroki mälestuste põhjal. Muretseti koduste ja Eesti saatuse pärast... Hankos jagasid lotad (Soome naiskodukaitsjad) näkileiba, mehu ja kohvi. Kindralleitnant Tuompo luges ette marssal Mannerheimi läkituse, kes ei pidanud kojuminekut õigeks, kuid oma maja põlemist peab iga mees ise kustutama. 19. augustil algas sõit Saksa laevaga Paldiskisse, sealt Keilasse ja lõpuks Nõmmele. Igal pool oli palju vastuvõtjaid, eriti Nõmmel.

Terve tee lauldi, Nõmmel mängis orkester, laulis koor, lehvisid rahvuslipud. Otsiti tuttavaid ja kõlas hõikeid: „Sakslastest pole rindepidajaid!", „Ärge sakslasi uskuge!", „Ootasimegi teid!" Ulatati kompsusid toiduga ka võhivõõrastele. Soomepoiste delegatsioon külastas prof Jüri Uluotsa, kes tänas Eesti Vabariigi Valitsuse ja Rahvuskomitee nimel.

Männiku laagrist käidi „hüppes", kuid rühmaülemalt saadud loa alusel oldi määratud ajal tagasi.

22. augustil rügemendi paraadil kõnelesid kindralinspektor Soodla ja üks Saksa kindral, kelle käskluse „Heil Hitler!" peale ei võetud valveseisangutki ja karjuti läbisegi. 23. augustil teatati, et I pataljon läheb rindele, ohvitserid Klooga õppelaagrisse ja II pataljon Kehrasse.

Helmut Elstrok: „Oli jagelemist ühe balti paruni „võsuga", kes rabas püstoli ja hakkas karjuma: „Miks sina ei teretab Herra Offi zier? Mina maha laskma sinu!" Lõin siis „kulpi" mitu korda järjest, ei tahtnud tapetud saada nii labasel moel selle paruni „võsu" poolt." 25. augustil läks sõit Tartu poole.

Mullavere jaamas lõppes sõit. Jagati välja viimased relvad (raskerelvad puudusid) ja 28. augustil liiguti lähtepositsioonidele ning järgnes kolm rasket lahingupäeva. Pupastvere lahingu järel avanesid sünged pildid - surnud loomad, kraavis meie kuulipilduja poolt mahalastud vastase sõdurid, käed-jalad rebitud, veri, kärbsed... Lahinguväli nagu malelaud.

Rünnakul talule langes ohvitser Rein Rajasalu (oli õpetaja, sündinud Avanduse vallas 18.09.1914) Õvi küla juures. Lahingu ajal andis ta käega märku, kuid ükskord enam käsi ei tõusnud. Tuli tagasi tõmbuda ja pimeduse katte all haavatud ja langenud ära tuua.

Samast lahingust osa võtnud K. E. teatas Simunasse R. Rajasalu vennale, et tuleks langenut ära viima. Lahingutes Tartu lähedal langes 34 meest ja haavatuid oli 140. Peale soomepoiste oli ka teisi värvatud mehi. Onu Enn päästis nendes lahingutes ühe Käru külast pärit mehe (Riho Peetsi isa), kes raskelt haavatuna palus ennast maha lasta, et venelaste piinamistest pääseda. Tema pandi sanitaarautole ja edasi viis teekond Pärnu, Saksamaale ja pärast sõda üle „lombi" USA-sse. 1990. aastate keskel oli minu onu Enn Kalveti ja põgenik Peetsi väga südamlik kohtumine Tallinna lennujaamas ja poeg Riho kodus.

Aga tänu soomepoistele tekkis lahingutes 3-nädalane vaheaeg ja paljud eestlased pääsesid Läände. Selle ootamatu rünnaku tulemusena jäi venelastel maha palju tehnikat...

Punaarmee turmtulega algas 17. septembril rinde lagunemine. Peeti ägedaid lahinguid Piiri talu juures ja Pedja jõel. Lahingus langes pataljoniülem kapten Pärlin. Käsku Lätimaale siirduda ei täidetud. Väikeste gruppidena liiguti kodude poole. Osal õnnestus põgeneda Soome või Rootsi. Suurem osa aga jäi Eestisse.

Ka onu Enn taganes Simuna poole. Ühel teeristil peatati nende jagu Saksa „ketikoerte" poolt (noored sakslased külgkorviga mootorrattaga). Soomepoisid lõid kuuli rauda ja ahelikus liikudes ei julgenud Saksa noorsõdurid neid rohkem takistada ja põgenesid. Edasi liiguti järjest väiksemate gruppidena.

Ühest talumajast leiti piima ja veidi muudki. Toast tulles nägid koos kaaslasega, et õu oli venelasi täis, kuid üks nendest karjus: „Granatõ!" ja kõik punasõdurid olid õuest kadunud. Nüüd märkasid mõlemad - tõepoolest, vööl olid granaadid. Aga vaenlasi oli palju rohkem ja granaadid ja relv pandi maha ja ülestõstetud kätega liiguti õue keskele.

Edasi järgnes kindlasti paljudele meist sõjameeste jutustustest tuttavad tegevused: „Saapad jalast! Uur!" Teel liikuva vangide kolonniga ei jõudnud onu kaugele kui tundis kõhus imelikku häälitsust (tilgastanud piim oli oma töö teinud) ning tuligi ruttu püksid poolde säärde alla lasta ning palja tagumikuga kükitada ja oodata ühe valvesõduri kaugemale minekut. Teed tolmasid õnneks ning järgmist valvurit polnud näha ning õnnestuski varjuda kraavis olevasse põõsastikku. Edasi ettevaatlikult liikudes vahetas onu ühes talus riided ja jalanõud, võttis hargi ja läks lähedal põllule, kuid siis tuli auto ja jäi seisma.

Tuli tegutseda talumehena põllul, kuni auto ilmselt väikese viperuse järel minema sõitis. Edasi tuli liikuda pimedal ajal ja nii kulus kojujõudmiseks 3-4 päeva. Pärast sõda õppis onu Tartu meditsiinikoolis ja töötas velskrina (tegelikult arstipunkti juhatajana) Toilas ja Mäetagusel. Suri 2000. aasta augustis ja maeti Käru (Raplamaa) kalmistule.

Lahingutes langes 285 Soomepoissi - 178 Soomes ja 107 Eestis. Nõukogude võim saatis sunnitöölaagritesse 467 meest, kus neist suri 101. Kokku langes lahingutes, lasti maha või suri vangilaagrites ligi 500 soomepoissi. 180 kohta teated puuduvad.

Soomepoiste tähtsus

Eesti vabatahtlikke astus Soome kaitseväkke umbes samapalju (3400) kui oli soomlasi Eesti Vabadussõjas. 1944. a suvel Karjala kannasel täitsid nad oma koha väga kriitilisel hetkel.

See eestlastele antud võimalus rajada Soomes oma väeosa oli suur abi Eestile, sest Eesti ohvitsere ja allohvitsere koolitati välja normaalvajadusest rohkem. Kavas oli luua Eesti vabastusarmee tuumik.

1943. a sügisel teatasid nad Eesti ohvitseride kirjas Eesti viimasele suursaadikule Aleksander Varmale oma järgmisi tõekspidamisi:

1. Meie võitluseesmärgiks on Eesti demokraatliku vabariigi taastamine.

2. ... oma rahva kõikide positiivsete jõudude rakendamisest, et täita meie kodumaa vabastamise suurt ülesannet.

3. ... oleme valmis igal ajal relvastatult välja astuma Eesti rahva huvide eest.

Edasi teatati, et ei soovita koostööd ei bolševistliku NL-ga ega rahvussotsialistliku Saksamaaga ning usaldatakse ainult Eesti Vabariigi seaduslikke esindajaid. Eesti vabatahtlike nimel (ohvitseride allkirjad).

Tuntumaid soomepoisse

Osal soomepoistest õnnestus jõuda professori või akadeemiku tiitlini. Kirjanikke võrsus soomepoiste hulgast 17, suurem osa välismaal.

Kirjanik Ain Kaalep on ka Väike- Maarja rahvale tuttav tänu Wiedemanni keeleauhinnale, keeletammikus kasvab tema nimipuu. Töötanud õppejõuna muusikaakadeemias ja TRÜ-s. Kirjutanud luuletusi, näidendeid, kuuldemänge, tõlkinud mitmetest keeltest.

Teoloogiaprofessor Vello Salo võitles Sileesias. Pärast sõda õppis fi losoofi at ja teoloogiat Saksamaa, Šveitsi, Hollandi, Vatikani ja Jordaania õppeasutustes.

1948-1965 oli Vatikani Eesti osakonna juhataja. Külalisprofessor TÜ-s (1993-94), avaldanud teaduslikke töid, tõlkeid, artikleid, toimetanud perioodikat. Asutas kirjastuse Maarjamaa, avaldanud raamatuid küüditatutest.

Aastast 1996 riikliku repressiivpoliitika uurimise komisjoni esimees. Praegu Pirita kloostris tööl. Vabakutseline kirjanik Raimond Kaugver: „Nelikümmend küünalt" (1961), „Vana mees tahab koju" (1983); Heino Susi „Tagasitulek" jt. Üks tuntuim soomepoiss oli helilooja Ottniell Jürissaar.

Soomepoiste auesimees Raul Kuutma, ülemaailmse soomepoiste kokkutuleku peakorraldaja. Kirjutas mälestusteraamatu „Kolmas tee".

Raul Kuutma on olnud soomepoiste tuba-muuseumi peamine tegija (makett Tartu lähedastest lahingutest) Äksil (tel 735 3138).